Põlistatud keelepeks

Elo Tuglas "Tartu päevik: 1928–1941", Tänapäev 2017, 504 lk

Elo Tuglas "Elukiri: 1952–1958", Faatum 1993, 254 lk

Friedebert Tuglase naise Elo päevikud sõjaeelseist Tartu-aastaist ning hilisemast Tallinna-ajast. Hästi kirjutatud, huvitav ja ladus lugemine. Kahtlemata oleks proua Tuglasest võinud saada hea följetonist, kui ta ei oleks eelistanud pühendada oma elu mehe teenimisele. Samas andis ka Tuglase naiseks olemine piisavalt ainest päevikugi pidamiseks.

Rohkem kui kirjanduslikust elust enesest kuuled selle eluga seotud keelepeksu. Näib, nagu keskendukski tähelepanu just sellele. Vahel oled huvitatud, vahel pahandad, aga üldiselt naerad. Ja märgid mõned lood üles, kuna muidu sellist ajajärgu kroonikat vaevalt keegi peab ("Elukiri", lk 200).

Ajajärgu kroonikana – tollaste meeleolude edasiandmises, kultuurisündmuste kirjeldamises – ongi need päevikud head, kuid kahjuks domineerib neis, eriti "Elukirjas", see esimene – keelepeks. Tartu-aastail rohkem kohvikuis kuuldud, Tallinnas seevastu, kui tervis väljas liikumiseks liig põdur, tuli see koju kätte. "Elukirjas" on Elo Tuglas kirjutanud:

Meenutades mineviku pisimälestusi kuulsime ka enestest ühte-teist, millest polnud seni aimugi. Ikka, kus me oleme olnud ja mis Tuglas või mina öelnud. Vahel see lõbustas, aga vahel ka pahandas. Nii on nende mälestustega, mida kohe üles ei märgita, vaid mis "rahvaluulena" edasi arenevad. Lõpuks ei tunne sa kuigi suurel määral ennast ega oma elu, vaid sind võidakse tutvustada sulle võhivõõra isikuna (lk 224–225).

Ometi on ta oma päevikuis just seda "rahvaluulet" põlistanud, nii edukalt, et mõne kultuuritegelase mälestus elab just tänu nendele kõmulistele eraeluseikadele, mitte loomingule. Tõsi, teene seegi: tärganud huvi võib lõpuks ka loominguni juhatada... Siiski on see "rahvaluule" pahatihti õel ja tõenäoliselt ka ülekohtune, nii et kuigi neis päevikuis on ka palju soojust, kaastunnet, vaimukust, visa tublidust, siis "Elukirja" lõpetades jäi suhu ikkagi natuke paha maik...


Inge