Natuke vägivaldselt sai teda lugema hakatud. Olin ta raamatukogust kaasa haaranud ning tagastustähtaeg hakkas lähenema. Kena pisike raamat, ei raatsinud lugemata ka jätta.
Esialgu ei haakunud, contralikust rõõmsameelsest toimekusest oli koffiliku melanhoolsevõitu mõtlikkuseni liiga pikk samm. Kulus päris mitu üksildast autosõitu ja jalutuskäiku, enne kui meeleolu õigesse punkti jõudis. Aga kui jõudis, siis edasi oli juba nauditav.
See on autoril tore mõte olnud: kogu aasta iga päev midagi kirjutada, kasvõi lihtsalt "Tühi", kui midagi muud ütelda pole. Talletada möödavilksatavad uitmõtted, nii et tekib justkui visandiplokk, kus hulk põnevaid mõtteid, mida millalgi edasi mõtelda ja tulevikus võib-olla ka uuteks teosteks vormida.
Kui oleks oma raamat, siis lugenuksin teda ilmselt aasta otsa – igal päeval ainult aastataguse sissekande. Raamatukogu raamatuga nii muidugi ei saa.
Tänase päeva mõte on selline:
30. september
Ei tohi heaga harjuda! Võta hea tänumeeles vastu, aga tea, et kord võidakse see sinult koos protsentidega tagasi nõuda. Ei, vale. Tegelikult peaksid ise pakkuma nii tagastamist kui ka protsente. Kui kõik... Ei, "kõik" on nagunii välistatud. Kui suuremal osal oleks sisemine vajadus saadud hea tagasi maksta ja sellele veel protsendidki juurde panna, siis... oleks korras.
Ilus.
Inge
* ladina keeles "Ei päevagi kirjareata"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar