CINDER Marissa Meyer

Seekord tutvustan ingliskeelset raamatut „Cinder“ meie Ameerika Teabepunktist.
Cinder – Söed, tuhk, räbu

„Cinder, I’ve got it!“ Iko wheeled out of the crowd and up to the worktable, her blue sensor flashing. Lifting one pronged hand, she slammed a brand-new steel-plated foot onto the desk, in the shadow of the prince’s android. “It’s a huge improvement over the old one, only slightly used, and the wiring looks compatible as is. …” “You don’t see a personality like that every day,” said prince Kay … “Did you program her yourself?” “Believe it or not, she came this way. I suspect a programming error, which is probably why my stepmother got her so cheap.” “I do not have a programming error!” said Iko behind her.

„Cinder, sain kätte!“ Iko veeres rahvahulgast töölaua juurde, sinine sensor vilkumas. Oma harulist kätt tõstes viskas ta printsi androidi taha lauale uhiuue terasega kaetud jala. „See on vanast palju parem, vähekasutatud ja juhtmestik on kergesti ühilduv“ …“Sellist iseloomu ei näe just iga päev,“ ütles prints Kai … „Kas sa programmeerisid ta ise?“ „Uskuge või mitte, aga ta tuli meile sellisena. Ma kahtlustan programmeerimisviga. See on arvatavasti ka põhjus, miks mu kasuema ta nii odavalt sai.“ „Mul ei ole mingit programmeerimisviga!“ vaidles Iko Cinderi selja tagant.

Tere tulemast tulevikumaailma Uus-Pekingisse – linna, mis ehitati uuesti üles peale Neljandat Maailmasõda. Tehnoloogiat täis maailma, kus sõidetakse hõljukitega; raskeid, ohtlikke ja vajalikke töid teevad androidid, levib surmav katk (Letumosis) ning mida ähvardab oht väljaspoolt – Maa kaaslaselt Kuult.

Cinder on Uus-Pekingi parim mehhaanik. Ta on 16-aastane orvust tüdruk, kellel on teda jälestav kasuema ja kaks kasuõde (tuleb tuttav ette?) ning kelle kehast 36,28% on tehislik. Cinder on küborg, mis selles maailmas on samm inimesest madalamal. Sest missugune inimene ei suuda (näiteks Cinderi puhul) punastada ega nutta? Või kellel on peas oma netiühendus? Iroonilise huumorisoonega Cinderil on elus kaks sõpra – tema noorem kasuõde Peony ja vigase iseloomukiibiga (ehk iseloomuga) android Iko. Cinderi elu läheb huvitavaks, kui Ida Ühenduse (ehk Aasia) prints saabub tema mehhaanikuputkasse ning palub tal parandada katkiläinud android Naincy.

Prints Kai on aga Ida Ühenduse (Eastern Commonwealth) tulevane keiser, oma rahva teener, kelle õlgadele pannakse suur vastutus tagada rahu Maa ja Kuu vahel. Ülesanne, mille täitmine on järjest raskem, sest Kuu kuninganna Levana nõudmised on Maa seisukohast vastuvõetamatud ning kahe riigi vahelised läbirääkimised ei suju kuidagi, ning sõja puhkedes oleksid kuulased arvatavasti võidukad. Aina selgemaks saab, et kuninganna Levana tahab Maad endale. Ning selle saamiseks on tal kavatsus alustada Ida Ühendusest.

Ja kuulased? Neist on saanud omaette rass, kellest suuremal osal on võime lummata ehk teiste ajudega manipuleerida. Kuu kuri kuninganna Levana tahab Maa elanikke oma võimu alla saada, nagu ta on teinud Kuul. Selleks aga plaanib ta kasutada Ida Ühendust ja selle monarhiat (see tähendab prints Kaitot). Ja siis veel need kuulujutud Kuu tegelikust troonipärijast kadunud kuuprintsess Selene’ist, kes peaks ammu surnud olema…

Tuhkatriinu üliäge ümberjutustus, millesse saab segatud palju poliitikat, eelarvamusi ja kokkulangevusi ning muidugi on kõige kõrgpunktiks iga-aastane rahuball, kus keegi kaotab kinga asemel hoopiski jala.

Raamat (ja kogu sari) on väga terviklik ja meeldib mulle väga! Mulle meeldib hoolikalt kokkupandud maailm (mis minu silmis näeb tehnoloogia poolest välja küll juba üpriski lähituleviku moodi. Seda küll loodetavasti ilma maailmasõdadeta), ladus stiil, läbimõeldud tegelased (näiteks Iko, kes on masin, kuid kellel on inimese mõtted ja tunded) ja isevärki muinasjututöötlus(ed). Raamat on ülipõnev ja seda on peale alustamist väga raske uuesti ära panna (kellel on üldse vaja tööl/koolis käia?).

Peale tuhkatriinuloo (mis on sarja esimene raamat), on teises raamatus seiklemas Scarlet, punapäine maatüdruk Prantsusmaalt, kes läheb koos Hundiga päästma oma vanaema. Kolmandas raamatus kohtume häkker Cress’iga, kes elab satelliidil ja omab väga-väga pikki juukseid ;) ning neljandas raamatus Levana kasutütre Winter’iga (Talv), kes on hingematvalt ilus oma süsimustade juustega (ja kelle võõrasemale on ilusolemine kinnisideeks).

Ja üldse, lugemine inglise keeles ei ole üldse nii raske kui alguses tunduda võib. Kes pole poovinud, see ei saagi teada!


Liisi

PS. Nüüd väljas ka eesti keeles (loodetavasti varsti ka meie raamatukogu riiulis).

IRRATSIONAALNE INIMENE. KUIDAS ME TEEME OMA IGAPÄEVASEID OTSUSEID Dan Ariely

Dan Ariely (psühholoogia ja käitumisökonoomika professor) näitab meile, et me pole igapäevaseid otsuseid tehes sugugi need mõistlikud ja objektiivselt kalkuleerivad olevused, kellena me ennast näeme. Erinevate katsete ja näidete najal näeme, mida võib teha meie ratsionaalsusega silt TASUTA! ja kuidas võivad mõjutada meie otsuseid meie eelnevad valikud (sõltumata sellest, kas need valikud olid meile kõige paremad). Vahe sotsiaalsete normide ning turureeglite vahel (miks mitte pakkuda sõbrale teene eest raha, vaid näiteks šokolaad?) ja viisid, kuidas need normid mõjutavad meie käitumist. Või miks on nii raske sääste koguda või miks me hindame kõrgemaks selle väärtust, mis meil on, kui need, kes tahavad seda meilt saada (vaadake kasvõi üüriturgu). Põnevaid küsimusi ja vastuseid jätkub selles raamatus küllaga.

Tundsin ennast ära väga paljudes peatükkides kui just täpselt seesama irratsionaalne inimene. Ja täpselt sellepärast ongi see nii hea, lõbus ja kasulik raamat. Inimese irratsionaalsus ei ole juhuslik, sellel on omad ennustatavad ja korduvad mustrid, mille teadmine ja ennetamine aitab meil endil olla veidi mõistlikumad otsuste tegemisel. Just sellepärast ongi see raamat üks kohustuslik hea lugemine. Olgu siiski lisatud, et inimesed ei ole kõik ühe mütsiga löödud ning on olemas palju erinevaid kultuure ning kultuurierinevusi. Seega on raamat huvitav ja silmaringi arendav, kuid absoluutselt kõik ei pruugi ja ei peagi käima ka lugeja enda kohta.

Kui kõik selles raamatus kirjeldatud uuringud lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et me oleme etturid mängus, mille reeglid on meile suuresti tundmatud. Tihti usume, et me juhime oma elu ise ning valitseme oma otsuste ja elumuutuste üle; paraku ei peegelda see arvamus niivõrd reaalsust kui hoopis seda, millised me olla tahaksime …

Teine peamine järeldus on, et irratsionaalsuse laiast levikust hoolimata ei ole me abitud. Kui mõistame, kus ja millal me valesid otsuseid teeme, siis saame valvsamad olla, end neile otsustele muudmoodi lähenema sundida või olemuslike puudujääkide kompenseerimiseks tehnilisi vahendeid kasutada.

Liisi

KUI KOLETIS KUTSUB Patrick Ness

Lood on kõige metsikumad asjad üldse, müristas koletis. Lood jälitavad ja hammustavad ja kummitavad. „Õpetajad räägivad sellist juttu“, jätkas Conor. „Neid ei usu ka kunagi keegi.“
Ja kui mina olen oma kolm lugu lõpetanud, ütles koletis, nagu poleks Conor rääkinudki, räägid sina mulle neljanda. Conor vingerdas koletise peos. „Mina ei oska lugusid rääkida.“
Sa räägid mulle neljanda, kordas koletis, ja see on tõde.
„Tõde?“
Mitte mingi suvaline tõde. Sinu tõde.
„Oo-kei,“ sõnas Conor, „aga sa ju ütlesid, et ma hakkan enne lõppu kartma ja see ei kõla üldse hirmsalt.“ … Sina tead, et sinu tõde, mida sa varjad, Conor O’Malley, on see, mida sa kõige rohkem kardad. … Sellepärast sa mind kutsusidki.

Kui selle raamatu kätte võtsin, ootasin ausalt öeldes midagi miss Peregrine'i lastekodulaste taolist. Ilusad pildid ning lahendamist vajavad mõistatused. Aga ma eksisin. Tõsi – raamat on sünge ja salapärane, aga üleloomulik ta ei ole. Hirm on tõeline, õudus on tõeline, olukord on tõeline ning koletis on tõeline. Ja probleemid on keerulised (sellised, millest on kolmeteistkümneaastastel poistel võib-olla raske aru saada. Võib-olla ka mitte).

Conor on 13-aastane poiss, kellele on kõige tähtsam inimene tema ema. Aga emal on vähk. Ja lootust paranemiseks jääb järjest vähemaks. Ja Conor on nii üksi. Ta ei saa läbi oma vanaemaga, koolikaaslased kiusavad ning isa elab oma uue perega ookeani taga. Niisiis hakkab Conorit külastama koletis. Täpselt kuus minutit peale keskööd ta ilmub, ning lubab Conorile rääkida kolm lugu, tingimusel, et Conor räägib talle neljanda loo. Sündmused arenevad ning need kolm lugu ei ole üldse sellised, nagu Conor alguses arvab. Koletise lood ja tõelisus hakkavad segunema ning Conor jääb järjest rohkem üksi oma valu, lootuse ja segadusega.

Ütlen ausalt – see on üks valus raamat. Alustasin lugemist ning ei saanud seda enne käest panna kui olin viimase lehekülje läbi lugenud (raamat ei ole ka kuigi mahukas). Lugu poisist, kes peab üksi selle kõigega toime tulema, valab oma väljendamatud ja endalegi arusaamatud hirmud ning tunded koletise vormi. Siitmailt ei leia te mitte ühtegi nõidust ega ime. Sest koletisi pole tegelikult olemas. On ainult hirm tuleviku ja kaotuse ees.

Jutt põhineb Siobhan Dowd’i ideel, kes suri rinnavähki, enne kui jõudis antud raamatu valmis kirjutada.


Liisi

PUNANE NAGU VERI Salla Simukka

Ära vasta tundmatutele numbritele. Mitte kunagi. Varem oli ta seda põhimõtet alati järginud, aga enam mitte. Kui elasid üksi ja tahtsid oma asju ise ajada, tuli vastata ka tundmatutele helistajatele.
„Lumikki Andersson,“ ütles ta oma ametliku häälega.
„Tšau, Elisa siin.“
Elisa? Miks Elisa talle helistas?
„Tuukka ütles, et sa tead,“ jätkas tüdruk kiiresti.
Lumikki ohkas. …
„Ma ei teadnud, kellele helistada. Poisid ei taha sellest rääkida. Ma olen täiesti segi, sa pead siia tulema. Ma ei saa üksi olla. Ma kardan. Aita mind.“ …
„Okei, ma tulen,“ kuulis ta end telefoni ütlevat.
Nii palju siis vabast päevast.

Lumikki (soome keeles Lumivalgeke) on 17-aastane Soome koolitüdruk, kes käib väljendusoskuse gümnaasiumis. Tüdruk, kes ei kuulunud ühtegi gruppi ja kes seisab teistest eemal. Tüdruk, kellel ei ole sõpru ning kes neid ei tahagi. Lumikkile lihtsalt ei meeldi end teiste asjadesse segada. Nii on lihtsam ja ohutum. Kuni ta leiab kooli pimikust sinna kuivama riputatud 500-eurosed. Edasi juhtub kõik kiiresti (raamatu tegevusaeg on ühe nädala jooksul pühapäevast reede ööni). Koolikaaslastest rahapesijad saavad teada, et Lumikki teab, ja hirmunud klassiõde veab ka Lumikki kogu selle jama keskele. Lõppude lõpuks on ju vaja tõde välja selgitada.

„Punane nagu veri“ on esimene raamat Lumikki Anderssoni seiklustest. Noortele mõeldud krimka, millesse on segatud paras annus koolikiusamise teemat (Lumikki eelmisest koolist), ning sellest, kuidas see teda on selliseks vorminud, nagu ta praegu on – tugev ja julge (aga samas ka võimetu kedagi endale ligi laskma ja usaldama). Need valusad meeldetuletused on väga mõjusad. Nagu on seda ka lummavad olustikukirjeldused Soome külmast-külmast talvest.

Soovitan soojalt.


Liisi

MILITARISTI PÄEVIK 3. LENNUVÄE LOOD

Järjekordne Lemeti vahendatud looke:

Lugu 271.

Kamtšatka. Ilm – miljon miljonile (tähendab nähtavust üle 10 km). 5400 meetri kõrgusel lendab trassil An-26 (teate isegi, mürarikas lennuk). Temale tuleb 5700 meetri kõrgusel vastu Jak-40 (samuti oma eripära, mootorid suitsevad nagu auruvedur). Milkovi dispetšer küsib An-26-lt:
„26, kas vastutulevat Jak-40 näete?“
Lennuki komandör:
“Suitsu näen. Lennukit mitte.“
Jak-40 komandör vastu:
„Mina An-26 kah ei näe. Aga KUULEN!“


Liisi

                 

An-26
pildi allikas:
http://www.airpowerworld.info/transport-aircraft/antonov-an-26.htm

Jak-40
pildi allikas
http://www.airliners.net/photo/Volga-Dnepr-Airlines/Yakovlev-Yak-40/2009369/L/

TRISTAN Heli Künnapas

Istusin veidi nuuksudes. Veri kohas mu peas ning kõik mõtted, kuidas juhtunut poisile valutumalt ja sujuvamalt selgitada, olid täiesti kadunud. Kogu mu hoolega valmismõeldud tekst oli ununenud.
„Ma olen rase,“ paiskasin korraga otse välja, et see mure lõpuks endast välja saada. Taneli silmad läksid suureks ja ta vaatas imestusest kõrgele tõstetud kulmude alt mulle otsa. Siis tõmbas silmad vidukile, püüdis kohtlaselt naeratada ja piidles mind umbusklikult, nagu lootes, et teen nalja.

Miia on tüdruk, kes ootab endast kõige paremat. Ta õpib eliitkoolis, tantsib vapustavalt hästi ning tal on armastav ja hooliv poiss-sõber Tanel. Kuid siis jääb Miia rasedaks. 17-aastaselt. Ning kuidagi tuleb välja, et kõik tema ümber kukub kokku. Sõbrannad justkui kaovad kõrvalt ning Tanel ka. Ja töökas ning sihikindel Miia avastab, et lisaks tundmatule rasedusemaale (kuidas ma lapsega küll hakkama saan?) ja kaotusevalu teda mahajätnud lapse isa pärast tuleb veel lisaks peaaegu kogu ülejäänud maailma suhtumine. Enne kõigile eeskujuks seatud Miia peab taluma hoopis teistsuguseks muutunud suhtumist. Isegi kui TEMA ISE pole muutunud (õpib ta ju sama hoolega), on ta nüüd äkitselt koorem koolile, vanematele ja abi ei tundu kusagilt tulevat. Ja mida aeg edasi, seda vähem nähakse tüdrukut suure kõhu ja hiljem ka lapse taga. Siis otsustab Miia, et talle aitab, ning kolib koos oma pisipojaga hoopis maale vanaema juurde ning elu loksubki vaikselt paika.

Mulle meeldib selle raamatu mõistmist nõudev toon. Miia on nagu otsusekindel tank, kes püüab üle sõita igasugustest eelarvamustest. Kui Tanel ta maha jätab, võtab ta vastu otsuse, et laps on ainult tema vastutusel ja tema kasvatada, ning jääb selle juurde. Samuti jätkab ta otsusekindlalt õpinguid, et kool ikka ära lõpetada. Miia on visa ning töökas ja saab hakkama. Samuti toob „Tristan“ välja ka selle, kui üksinda võib tunda ennast tulevane teismeline üksikema, ja need raskused, millega peab ta rinda pistma. Igatpidi õpetlik raamat.


Liisi

KUIDAS TALTSUTADA LOHET Cressida Cowell

„HA-HA-HA-HAA!“ Tatikärss naeris nii valjusti, et ei suutnud ülepea midagi öelda. Poisid kõõlusid külaväravate juures, kasutades võimalust keksida lohedega, kelle nad olid püüdnud. Kokutis oli üritanud märkamatult väravast sisse minna, aga Tatikärss pidas ta kinni.
„Vaatame, missuguse haleda eluka Kokutis on saanud,“ ütles Tatikärss ja võttis kaane ära. … „Mis asi see ON, Kokutis? Mingi itikas pruun tiibadega jänkuke? Lillehaldjas? Puhevil lendav konn? Tulge kõik siia ja vaadake oivalist looma, kelle MEIE TULEVANE JUHT endale püüdis!“ … Kokutise lohe valis just selle silmapilgu, et ajada vägevalt haigutades oma tilluke suu pärani ning näidata nilpsavat kaheharulist keelt, väga roosasid igemeid ning seda, et tal POLE ABSOLUUTSELT MITTE ÜHTKI HAMMAST. … „HAMBUTU!“ hüüdis Tatikärss. „Kokutis on leidnud endale ainsa HAMBUTU lohe tsiviliseerimata maailmas! See on liiga hea. Kokutis HÄDAPÄTAKAS ja tema lohe HAMBUTU!“

Kokutis on karvaste huligaanide hõimu noviits (see tähendab, et ta püüab saada hõimu täieõiguslikuks liikmeks). Ühtlasi on ta ka hõimupealiku poeg ja terve hõimu tulevane juht. Seda juhul, kui ta läbib seadusega ette nähtud katsed, mis tõestavad, et tal on potentsiaali karmis maailmas ellu jääda ja viikingiks saada. Ah et mis katseks on? Ei midagi keerulist – pead endale lohe hankima ning selle taltsaks treenima. Ainult et lohed on kurjad, targad ja kavalad olevused ning nende treenimine (isegi kui sa oled salaja nende keele ära õppinud) ei ole sugugi lihtne ning nõuab oskusi, mida Kokutisel ei paista olevat (lühidalt öeldes, suuri vokaalseid võimeid). Ja siis veel see suur kuri viie sinivaala suurune merelohe Giganticus Maximus, kes tahab ära süüa terve saaretäie viikingeid.

Raamat on väga naljakas ja tore lugemine nii väiksematele kui ka natuke suurematele. Tegelased on värvikad, nagu nende nimedki (Stoik Üüratu, Kott-Tagumik, Koeralehk, Tatikärss ja nii edasi) ning nalja saab ka. Lisaks on Cressida Cowell ise joonistanud ka eriti elavad illustratsioonid, mis sulanduvad juttu sisse (lisaks sisaldab raamat raamat-õpikut „Kuidas taltsutada lohet“, mille on kirjutanud oma ala ekspert professor Jobukakk).

Elu Berki saarel ei ole kunagi igav ja on harva ohutu (nagu loodetavasti ilmuvatest järgedest on näha). Kokku on siiamaani Kokutise ja Hambutu tegemiste kohta inglise keeles ilmunud (peale selle esimese) juba üle kümne raamatu, millest ühe on kirjutanud ka Hambutu (maakeelde tõlgituna siis „Kuidas treenida oma viikingit“). Loodetavasti saab neid ka eestikeelsetena näha.

Ja nagu märgib autor ise: “See on lugu Raskelt Kangelaseks Saamisest.”


Liisi

PS. Raamatu ainetel on valminud ka lahe multikas „Kuidas taltsutada lohet?“ (juhtumisi Liisi üks lemmikuid). Mõlemad on muhedad ja üliägedad!

Inglise keele mõistjatele ka raamatute koduleht.