Dan Ariely (psühholoogia ja käitumisökonoomika professor) näitab meile, et me pole igapäevaseid otsuseid tehes sugugi need mõistlikud ja objektiivselt kalkuleerivad olevused, kellena me ennast näeme. Erinevate katsete ja näidete najal näeme, mida võib teha meie ratsionaalsusega silt TASUTA! ja kuidas võivad mõjutada meie otsuseid meie eelnevad valikud (sõltumata sellest, kas need valikud olid meile kõige paremad). Vahe sotsiaalsete normide ning turureeglite vahel (miks mitte pakkuda sõbrale teene eest raha, vaid näiteks šokolaad?) ja viisid, kuidas need normid mõjutavad meie käitumist. Või miks on nii raske sääste koguda või miks me hindame kõrgemaks selle väärtust, mis meil on, kui need, kes tahavad seda meilt saada (vaadake kasvõi üüriturgu). Põnevaid küsimusi ja vastuseid jätkub selles raamatus küllaga.
Tundsin ennast ära väga paljudes peatükkides kui just täpselt seesama irratsionaalne inimene. Ja täpselt sellepärast ongi see nii hea, lõbus ja kasulik raamat. Inimese irratsionaalsus ei ole juhuslik, sellel on omad ennustatavad ja korduvad mustrid, mille teadmine ja ennetamine aitab meil endil olla veidi mõistlikumad otsuste tegemisel. Just sellepärast ongi see raamat üks kohustuslik hea lugemine. Olgu siiski lisatud, et inimesed ei ole kõik ühe mütsiga löödud ning on olemas palju erinevaid kultuure ning kultuurierinevusi. Seega on raamat huvitav ja silmaringi arendav, kuid absoluutselt kõik ei pruugi ja ei peagi käima ka lugeja enda kohta.
Kui kõik selles raamatus kirjeldatud uuringud lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et me oleme etturid mängus, mille reeglid on meile suuresti tundmatud. Tihti usume, et me juhime oma elu ise ning valitseme oma otsuste ja elumuutuste üle; paraku ei peegelda see arvamus niivõrd reaalsust kui hoopis seda, millised me olla tahaksime …
Teine peamine järeldus on, et irratsionaalsuse laiast levikust hoolimata ei ole me abitud. Kui mõistame, kus ja millal me valesid otsuseid teeme, siis saame valvsamad olla, end neile otsustele muudmoodi lähenema sundida või olemuslike puudujääkide kompenseerimiseks tehnilisi vahendeid kasutada.
Tundsin ennast ära väga paljudes peatükkides kui just täpselt seesama irratsionaalne inimene. Ja täpselt sellepärast ongi see nii hea, lõbus ja kasulik raamat. Inimese irratsionaalsus ei ole juhuslik, sellel on omad ennustatavad ja korduvad mustrid, mille teadmine ja ennetamine aitab meil endil olla veidi mõistlikumad otsuste tegemisel. Just sellepärast ongi see raamat üks kohustuslik hea lugemine. Olgu siiski lisatud, et inimesed ei ole kõik ühe mütsiga löödud ning on olemas palju erinevaid kultuure ning kultuurierinevusi. Seega on raamat huvitav ja silmaringi arendav, kuid absoluutselt kõik ei pruugi ja ei peagi käima ka lugeja enda kohta.
Kui kõik selles raamatus kirjeldatud uuringud lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et me oleme etturid mängus, mille reeglid on meile suuresti tundmatud. Tihti usume, et me juhime oma elu ise ning valitseme oma otsuste ja elumuutuste üle; paraku ei peegelda see arvamus niivõrd reaalsust kui hoopis seda, millised me olla tahaksime …
Teine peamine järeldus on, et irratsionaalsuse laiast levikust hoolimata ei ole me abitud. Kui mõistame, kus ja millal me valesid otsuseid teeme, siis saame valvsamad olla, end neile otsustele muudmoodi lähenema sundida või olemuslike puudujääkide kompenseerimiseks tehnilisi vahendeid kasutada.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar