Siin on nüüd juhtunud see, mida selle sarja pealkiri võimaldab: liiga vähe Virumaad ja liiga palju autorit. Loo aluseks võetud Ellen Niidu luuletus "Viru vanne" on ilus, aga juhatab Siku paraku enese vägitükkide kiitmise teele ... Kõige nauditavamad olidki lõpuks "poeetilis-monumentaalsed vahepalad", millega vägitükid pikitud olid ja mis tekitasid soovi kohe Virumaale sõita, et kogu seda toredust näha.
Kohe sõita siiski ei saa ja selle põhjus on ehk omakorda põhjuseks, miks ma lugesin seda raamatut nii mõrus meeleolus. Vihata, kuid vihaga, kui Rein Siku enda lauset parafraseerida. Nohu ägedaimas faasis on inimest väga lihtne ärritada, nii et lõpuks ei saagi aru, kas närvidele käib tekst või tilkuv nina – kõik seguneb mingiks häirivaks kompotiks.
Siku sõbralikkus ja tänulik meel olid siiski sümpaatsed tema selleski kirjatöös. Ja ka eraeluline diskreetsus, pärast Justin Petrone ja Mika Keräneni lugemist oli see eriti meeldiv. Ja muidugi isiku- ja kohanimede registrid – neid ma armastan! Nii et tegelikult on siin head ja huvitavat palju, lihtsalt lugeja võiks paremas konditsioonis olla.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar