Mulle kohe meeldib, kui soomlased eesti keeles Eestist raamatuid kirjutavad! Esiteks see põnev keel (imetlen ja austan südamest neid inimesi, kes võõra keele nii korralikult ära õpivad!) ja teiseks kõrvaltvaataja-pilk, mis tabab pealtnäha nii sarnaste hõimurahvaste erinevused. Mika Keränen on Eestis muidugi nii kodunenud, et temast ei saagi enam õieti aru, kumb ta on – soomlane või eestlane. Ka tema nagu Aino Kallasegi puhul peab juba täitsa juurdlema, kumma maa kirjanik ta siis õigupoolest on. Soome-lapsepõlv ja Eesti-täiskasvanuiga annavad siiski võrrelda küll. Ja et võrdlejast kiirgab rõõmsameelsust ja heatahtlikkust, siis on seda teksti meeldiv lugeda, isegi kui vahele satub mõni tulisem pipratera – see ju ongi tõeline elu.
Supilinna Keränen tõesti armastab, seda on kohe tugevalt tunda. Botaanikaaeda ka (seda armastust ma jagan palavalt!). Õnneks on lastekrimkade autoris ka piisav annus detektiivi, nii kaevub ta aegade hämarussegi, aga mitte väga sügavale ega kuivas toonis, vaid ikka mõnusalt muhedalt vestes. Supilinna hingeelu – kogu see vanade puumajade ja kuurilobudike, hoovide ja rohtaedade, kunstnike ja kriminaalide maailm Emajõe ääres – sai selgemaks küll. Meeste hingeelu kohta seda paraku ütelda ei saa :)
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar