Laupäev, 1. jaanuar 2022

MINU TALLINN Terhi Pääskylä-Malmström

 

Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn : kalevitüdruku kroonika", Petrone Print 2016, 296 lk

Pärast vestlust inimesega, kes on KÕIK "Minu"-sarja raamatud läbi lugenud, kuulutasin uue aasta oma isiklikuks "Minu"-sarja aastaks. Ilmselgelt ma isegi ei kavatse jõuda selle aastanumbri sees pooltki sarjast loetud (sarjas on ilmunud juba üle 150 raamatu), kõik kohad ei paku ka nii suurt huvi, kuid nende paikade kohta, mis pakuvad, tahaks küll lugeda.

Kuna vestlus leidis aset juba eelmisel aastal, siis ei mallanud ma muidugi uut aastat ootama jääda, vaid alustasin kohe. Ja alustasin kõige südamelähedasema – Eesti – pealinnast, kus endalgi lugematul hulgal kilomeetreid kõnnitud ja mälestusi talletunud.

Mul on ääretult hea meel, et selle raamatu kirjutas välismaalane, ja just soomlane. Ja et ta kirjutas ka oma kodumaast – oli huvitav võrrelda ja ka Soome kohta sai päris palju teada. Kõige põnevam, kohati lausa vapustav, oli siiski keel. Vapustav seepärast, et autor, soomlanna, kirjutas eesti keeles, ja mitte lihtlabases, vaid sellises, mida paljud eestlasedki ei valda. Vahel eksis lausetesse küll harjumatuid vorme (bussisse, laevasse) ja kombinatsioone (näiteks seljakotist me ikka õngitseme asju välja, mitte ei kalasta, kuigi kalavetel on need sõnad tõesti sünonüümid), kuid võib ka olla, et andeka inimesena on autor tahtnud lihtsalt sõnadega veidi lustida. Muidu ehk oleks keeletoimetaja need ikka ära parandanud.

Igatahes oli hariv, huvitav ja liigutav lugemine. Aitäh!


Inge

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar