Tuglas ja teised

August Eelmäe "Eluvõla kandmise raske kohus", Eesti Keele Sihtasutus 2012, 340 lk

Kirjandusteadlase August Eelmäe kirjutised, mis on varem ilmunud peamiselt Loomingus, osa ka autori 75. sünnipäevaks välja antud kogumikus "Kõned ja kirjatööd".

Pikad ja põhjalikud on need kirjutised, mingi lobe lugemine see ei ole. Mõni lugu, kus lausa detektiivi hasardiga loomingu jälgi aetud, on üldhuvilisele vast liiga spetsiifiline, kuid leidub ka selliseid, mis võiks kõnetada laiemat ringi. Näiteks Kusta Toome (August Toominga) ja Jaan Oksa lood on väga liigutavad. Tuglase majamuuseumi kauaaegse juhatajana on Eelmäe põhihuvi olnud muidugi Friedebert Tuglas, nii et kes seda huvi jagab, saab siit rohkelt infot. Ja viimane kirjutis annab aimu autori enese suguvõsast ja lapsepõlvest.

Ilus nende tööde juures on see, et kirjutaja on püüdnud kõiki mõista, mitte hukka mõista.

Tasub lugeda, lollimaks kindlasti ei jää ... või mine tea, järjest rohkem saab ju teada, kui vähe ma tean ...


Inge

Suuman suu man, joobun ja kuuman

Aleksander Suuman "Nofretetega metsas: luulet", Eesti Raamat 1986, ill Mare Vint, 104 lk

Nii on.

Olen kaugtööpäevi sisustanud ammuse unistuse täitmisega: lapanud luulekogusid, et koostada n-ö luulevaramu, kust oleks hea igaks puhuks luuletusi võtta.

Lappasin ja lappasin, mitu päeva lappasin, kuni jõudsin Suumanini. Siis hakkasin lugema. Mida kogu edasi, seda rohkem lugesin, kuni avastasin, et "Nofretetega metsas" olin algusest lõpuni läbi lugenud.

Kahjuks on mul kodus Suumani kogusid vaid käputäis. Ootan nüüd pikisilmi olukorra normaliseerumist, et lugeda ka teisi. Jah, raamatukoguhoidjadki peavad ootama, kuni raamatukogu avatakse ...

Luule arvustamiseks pole mul ei oskust ega tahtmist, seepärast annan sõna autorile endale.

HÄDAS RAHUTUSEGA

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Küll eksitasin teda metsa,
küll meelitasin sohu,
jätsin maha mere taha
koduigatsusse koolema.

Küll mürgitasin teda tubakasuitsuga
ja suurlinna vingugaasiga,
uimastasin uimastitega,
nüristasin viinaga.

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Tirisin ta Kirjanike Majja
veenduma oma tühisuses.
Vedasin kunstiklubisse
maalijatele mõnitada.

Hassetasin naiste peale.
Oi kuis ta jooksis,
jooksis ikka veel!
Siis andsin koolmeistrite kätte.

Mu hea, truu rahutus,
kuis olin julm ta vastu!

Inge

360-leheküljeline eluring

"Valda Raud. Üks elu: päevaraamat, kirjad, tõlked", SE&JS 2020, koostanud Ela Tomson, 360 lk

"Mul lööb praegu soe tunne südamesse, kui mõtlen, kui palju armsust võib olla mõnes inimeses ja mõnes kokkusaamises," kirjutas Valda Raud 2. detsembril 1973. aastal, Ellen Niidu ja Jaan Krossi külaskäigu järel, oma päevikusse. Samasugune soe tunne tuleb ka selle raamatu lugemisest. Kuigi nii Valda enese kui ka tema mehe Mart Raua elu viimased, jõuetuse ja vaeva aastad tõid kaasa tumedamaid toone, ei rõhutatud seda liigselt, nii et valdavaks jäi siiski helgus.

Kirjade, päevikukatkete ja mälestuskildudega on loodud pilt ühest rikkast elust. Meistertõlkija töö- ja isiklikust elust, sealjuures viimast liigselt laiali laotamata, mis ongi ilus. Toeks on rohkelt fotosid, millest mõnda oleks tahtnud näha küll värvilisena, kuid samas mõistan, et mustvalgena sobivad nad paremini, nii jääb domineerima see kõige tähtsam – sõna.

Natuke on näha küll kiirustamise jälgi ja ei puudu ka tõrvatilk – kommentaarides sõna täna kasutamine 'praegu' või 'tänapäeva' tähenduses, mida ei tahaks kohata kuskil, aga selles raamatus kohe eriti mitte! –, kuid need kahvatuvad rõõmu- ja tänutunde kõrval, mis lugemisest tuli. Hea meel on, et see elu sai raamatuks.


Inge

Ajaränd imede aega

Aarne Mägi "Maru lugu", Varrak 2018, ill Andres Varustin, 132 lk

Südamlik jõululugu kolmanda klassi poisist Marust, kes hakkab kaotama usku päkapikkudesse ja jõuluvanasse. Tõi jõulutunde isegi nüüd, kesk märtsikuist suurvett ja linnulaulu.

Tuhandetest teistest jõululugudest eristab teda tegevuspaik, mis muudab ta saarlastele, iseäranis kuressaarlastele, eriti köitvaks. Loosse elab hoopis teisiti sisse, kui saad kohe aru, millise kooli õpilased on Maru ja tema sõbrad, saad kujutlustes ja miks mitte ka päriselt nendega kooliteed kaasa käia. Kui kedagi nägemas pole, siis kõndida ümber kaevumajakese ja otsida pragu, kust sisse piiluda. Ning seejärel minna veidi maad mööda Uut tänavat bussijaama suunas, et kontrollida, kas ka pingike on päriselt olemas ...

Aga Maru kodumaja?

Head otsimist ;)


Inge

Kunstiga vääristatud kelmus ja kohtlus

"Marjakobar ja teisi seto muinasjutte", Koolibri 2015, koostanud Erna Normann ja Herbert Tampere, ill Regina Lukk-Toompere, 232 lk

Sisu poolest üks jänt raamat. Muidu muinasjutud nagu muinasjutud ikka, enamik tuntud lugude põhjal, paljude tuttavate motiividega, mõnusa ja rikkaliku keelega, aga lõpp tuleb mõnikord järsult. Kelmid jäävad karistuseta, ei mingit kokkuvõtet, loo moraali. Visuaalse paralleelina tuleb silme ette toidupoe vorstilett, kus mõnel kangil on jupp otsast müüdud.

Olen vist muinasjuttude lugemiseks ka liiga vana, liiga jäik ja kärsitu. Närvi ajab see lihtsameelsetele liiga tegemine ja lihtsameelsus ise ka. Tahaks maailma, kus ei peaks lapsi muinasjuttudega selliselt õpetama, et ellu jäävad vaid kelmid ja kavalad.

Aga pildid! Need käisid kauge kaarega üle lugude. Mitte et kunstnik poleks lugude sisust kinni pidanud, vastupidi, pildid haakusid juttudega väga hästi, kuid olid kordi ja kordi lummavamad. Mustrid paitasid silmi, fantaasia vaimustas, värvid (või pigem värvitus) lõid meeleolu. Ilma nendeta oleksin vist lugemise pooleli jätnud.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Sest see on Piret Pääri väljakutse "11 x 11" esimene raamat.


Inge

Filosoofiline mutipüük

Marc Hamer "Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses", Varrak 2019, ingl k tlk Lii Tõnismann, ill Joe McLaren, 231 lk

On kaht sorti uinutavaid raamatuid: ühed on nii igavad, et uni tuleb peale; teised, kuigi ülihead, mõjuvad nii lõõgastavalt, et lugemine lõpeb jälle mõnusa nohisemisega. Siinne on see teist sorti. Eks igav ja ülihea ole muidugi ülimalt subjektiivsed ja võivad kergesti ka ühest teiseks muutuda, kuid selle raamatu puhul tundsin algusest lõpuni, et on hea. Kuigi lugesin teda suurema osa ajast une-eelses seisundis. Seega jälle üks kena öökapiraamat.

Marc Hamer jutustab muttidest, nende eluviisist ja püüdmisest nii põhjalikult, et raamat aitaks õpikukski, kuid eluloolised meenutused ja maailmavaatelised mõtisklused teevad sellest siiski juturaamatu. Aga nii hariva, et igaüks, kes selle läbi loeb, saab aru, et mutipere, kes elab keset kuuski noori-vanu ja kutsub kokku külalisi, on täielik ulme.


Inge

Karjääriõpetus mudilastele

Margit Saluste "Kõik tööd on head", Koolibri 2016, 78 lk

Margit Saluste "Kõik tööd on head 2", Koolibri 2019, 78 lk

Imekenad raamatud,  mille abil tutvustada lastele erinevaid ameteid.

Teksti on neis napisti, seepärast sobivad nad pisikestele ja/või püsimatutele. Et jutt on oskuslikult ja vaimukalt pikitud temaatiliste vanasõnade ja kõnekäändudega, siis on lõbus ka suurtel ettelugejatel.

Kuna lood on enamasti paarikaupa omavahel põimunud, siis annab see teadmise, et kõik tööd pole mitte ainult head, vaid nad on ka vajalikud. Tööd tehakse teiste abistamiseks ja enese rõõmuks, mitte rahateenimiseks. Neil õnnelikel, kes oma tööd armastavad, see ju nii ongi.

Kindlasti tasub hoolega uurida ka autori kauneid rõõmsavärvilisi illustratsioone. Eriti esimeses raamatus leiab neilt leidlikke kiiksuga detaile, mis ergutavad fantaasiat ja teevad tuju heaks. Kena on seegi, et kuigi pildid võtavad enda alla suurema osa ruumist, on jäetud tekstile piisavalt vaba pinda, nii et ei pea illustratsioonide seest kirjapuru taga otsima, nagu lasteraamatutes muidu pahatihti teha tuleb.


Inge