Sisu poolest üks jänt raamat. Muidu muinasjutud nagu muinasjutud ikka, enamik tuntud lugude põhjal, paljude tuttavate motiividega, mõnusa ja rikkaliku keelega, aga lõpp tuleb mõnikord järsult. Kelmid jäävad karistuseta, ei mingit kokkuvõtet, loo moraali. Visuaalse paralleelina tuleb silme ette toidupoe vorstilett, kus mõnel kangil on jupp otsast müüdud.
Olen vist muinasjuttude lugemiseks ka liiga vana, liiga jäik ja kärsitu. Närvi ajab see lihtsameelsetele liiga tegemine ja lihtsameelsus ise ka. Tahaks maailma, kus ei peaks lapsi muinasjuttudega selliselt õpetama, et ellu jäävad vaid kelmid ja kavalad.
Aga pildid! Need käisid kauge kaarega üle lugude. Mitte et kunstnik poleks lugude sisust kinni pidanud, vastupidi, pildid haakusid juttudega väga hästi, kuid olid kordi ja kordi lummavamad. Mustrid paitasid silmi, fantaasia vaimustas, värvid (või pigem värvitus) lõid meeleolu. Ilma nendeta oleksin vist lugemise pooleli jätnud.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Sest see on Piret Pääri väljakutse "11 x 11" esimene raamat.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar