Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2020 postitused

BRITT-MARIE OLI SIIN Fredrik Backman

Kujutis
Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin", Varrak 2019, tlk Ene Mäe, 286 lk 63-aastane Britt-Marie jätab oma truudusetu mehe ning satub tööotsinguil Borgi-nimelisse pärapõrgusse. Kolkasse, kus ei ole luksust valida, kes on su parim sõber. Kui Borgi-taolisest kohast ainult läbi sõita, kipub silma jääma kõik see, mis on suletud. Selleks et näha, mis on alles, tuleb kiirus maha võtta (lk 284). Britt-Mariel ei ole kiiret, lisaks ei ole tal eelarvamusi ning teda on õnnistatud oskusega märgata inimest, kes on juhuslikult ratastoolis, mitte ratastooli, kus on juhuslikult inimene, sestap hakkavad talle avanema alevi erinevad kihid. Aga mitte ainult, ka eneses avastab ta jooni, mille olemasolust ei olnud tal aimugi. Mis ei saanud varem avalduda, sest kogu elu oli ta elanud teiste varjus ja lasknud teistel enese eest otsustada. Britt-Marie loo kõrval on see ka lugu tüüpilisest väikeasulast – paigast, mis ei ole miljonivaatega, vaid on pigem üks miljonist omataolisest (lk 283) – ja kindla

SEOTUD Domenico Starnone

Kujutis
Domenico Starnone "Seotud", Gallus 2018, tlk Eda Ahi, 166 lk Kas mees, kes on armastusest teise naise vastu jätnud abikaasa ja lapsed, peaks ohverdama oma armastuse ja pöörduma perekonna juurde tagasi? Selle raamatu kolm osa – hüljatud naise kirjad, naasnud mehe pihtimus ja täiskasvanud laste tunded ja teod – näitavad, kui mõttetu ja isegi ohtlik võib selline samm olla, kui selle taga on vaid pea ja ei ole killukestki südant. Ja ega emalgi, kes kasutab lapsi relvana mehe vastu, tasu lõpuks oodata, et tema tunnetest hoolitaks rohkem kui kassi omadest. Ei ole just rõõmus lugemine, aga mõtlemisainet annab ohtralt. Tundub olevat omamoodi vastus Elena Ferrante "Üksilduse päevadele" . Inge

VIIES AASTAAEG N. K. Jemisin

Kujutis
N. K. Jemisin "Viies aastaaeg", Tänapäev 2018, tlk Sash Uusjärv, 376 lk Aga teil on vaja konteksti. Proovime õige uuesti lõppu, terve kontinendi vaatepunktist. On üks maa. See on tavaline, nagu maad ikka. Mäed ja platood, kanjonid ja jõesuudmed, kõik nagu peab. Tavaline, kui välja arvata selle suurus ja rahutus. See maa, see liigub palju. See rähkleb ja ohkab, tõmbub kägarasse ja peeretab, haigutab ja neelatab nagu rahutult voodis vähkrev vanainimene. Otse loomulikult panid selle maa inimesed talle nimeks Rahu. See on vaikse kibeda iroonia maa. Tere tulemast Rahule. Rahutule kohale, kus ei saa kindlale jalgealusele loota ning kõige tähtsam on ellujäämine. Katastroofivalmidus on siinse elu põhieesmärk. Selleks kogutakse varusid, õpitakse ja peetakse meeles kivipärimustest eelnenute tarkusi. Iial ei tea, millal läheb kõike seda vaja, iial ei tea, millal isakese maa viha end jälle ilmutab ja tuleb viies aastaaeg (talv, mis kestab vähemalt pool aastat, kuid mille pikkus võib veni

ÜKSILDUSE PÄEVAD Elena Ferrante

Kujutis
Elena Ferrante "Üksilduse päevad", Varrak 2014, tlk Tiina Randviir, 182 lk Hoiatav näide, mis võib juhtuda, kui inimene lükkab kooselus kõrvale oma soovid ja elab elukaaslase elu. Kui minapilt tugineb vaid abikaasarollile. Või tegelikult ka mis tahes muule rollile – ebakindlad on kõik. Purunemine ja sellega kaasnev kaos on sellisesse minapilti juba eos sisse kirjutatud ja õnnelik on inimene, kes suudab selle järel end jalule upitada ja oma elu uueks lappida. Eks rollid ja maskid jäävad ikka, inimühiskonnas nendeta ei saagi, kuid kui seisab meeles, et need on vaid rollid ja maskid, ei samastuta nendega, siis on hästi. Siis pole kuristiku põhja enam asja. Raputav lugemine. Võiks kuuluda iga pere- ja biblioterapeudi soovitusnimestikku: mitte ainult raviks, vaid ka juba ennetava vahendina. Inge

RÄNDAV KÜLALISRAAMAT Aino Kallas

Kujutis
Aino Kallas "Rändav külalisraamat aastatest 1946–1956", Eesti Raamat 2020, tlk Mall Jõgi, 396 lk Aino Kallase viimane päevaraamat. Nukrat üksildust ja füüsilist abitust, aga ikka veel ka erutavaid võite ja ränki kaotusi sisaldavad vanadusaastad. Sünnipäevakingiks saadud külalisraamatu võttis kirjanik ka külaskäikudele kaasa, sellest pealkirigi. Esialgu täitsid seda sõbrad-tuttavad, kuid aina enam hakkas sinna sissekandeid tegema ka Aino Kallas ise, kuni külalisraamatust saigi järjekordne päevaraamat. Päevasündmustest on juttu küll vähe, põhirõhk on ikka tunnete kirjeldamisel ja meenutustel. Väga palju on Kallasele iseloomulikku ilulemist, nii et kohati läks veidi imalaks. Samuti oli võõrastav, et lähedasi inimesi – isegi pereliikmeid! – on nimetatud täisnimedega. Võibolla mõlkus avaldamismõte algusest peale meeles, sellest siis ka see liigne kirjanduslikkus ja väljapeetus. Selle asemel oleks tegelikult tahtnud siirust, hinnanguid elus tehtud otsustele – neid seal para