Lugu saab alguse sellest, kui Auggie läheb kooli. Mis võiks ju olla täiesti tavaline asi. Kõik käivad koolis. Aga August on tavaline poiss ebatavalises kehas. Just see välimus on asi, mis vajab harjumist. Kogu elu arstide vahet jooksnud ja koduõpetust saanud poiss satub põhikooli viiendasse klassi, kus käib palju lapsi. Ärge saage valesti aru, August ei ole mingi erak, aga tema välimusega poiss (ise kirjeldab ta oma välimust nii: “Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Mis iganes te arvate, tõenäoliselt on asi hullem“) pannakse võõrasse olukorda ning tema välimusega mitte harjunud laste ning täiskasvanute hulka. Teate, mis see kaasa toob? Esialgu kõike seda, mida on oodata – võõristust, isegi teatud määral kiusamist. Aga ka sallimist, sõprust ja ühtehoidmist. Loo moraal – ära hinda raamatut kaane järgi – on siinkohal väga õiges kohas, sest August on tegelikult (tavaline) kuldne poiss, kelle välimusega tuleb lihtsalt harjuda.
Lugu ennast oli üllatavalt lihtne lugeda (arvestades rasket teemat). Ja muidugi põnev ka, sest August ei ole ainuke, kes raamatus sõna saab. Saavad sõna sekka öelda ka teised tegelased: Augusti vanem õde Via (kuidas mõjutab tervet last see, kui vend on haige ning vajab rohkem tähelepanu?), Via sõbranna Miranda (kes on suur Augusti-fänn) ning Augusti (uued) sõbrad Summer ja Jack. Mõelda tasub ka ettekirjutuste peale (ettekirjutused = reeglid väga tähtsate asjade kohta). Ning kokku saabki ühe VÄGA HEA loo, mida peaksid kindlasti lugema KÕIK INIMESED – empaatiat ja üksteisemõistmist ei ole kunagi liiga palju.
Lõpetuseks härra Browne’i (Auggie inglise keele õpetaja) septembrikuu ettekirjutus: KUI SAAD VALIDA SELLE VAHEL, KAS SUL ON ÕIGUS VÕI OLED LAHKE, OLE LAHKE.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar