Kui Silas lahkus kalmistult oma asju ajama, kõndis Bod pajupuu juurde vana kabeli kõrval ja kutsus Caius Pompeiust. Vana roomlane tuli hauast haigutades välja. „Aa. Jah. Elus poiss,“ ühmas ta. „Kuidas elu läheb, poiss?“ Bod vastas: „Väga hästi, härra.“ „Tore. Mul on hea meel seda kuulda.“Nobody Owens, lühidalt Bod, on poiss nagu iga teine. Ainult et ta ei ole iga teine poiss. Tema koduks on vana surnuaed ning tema vanemateks kummitused (kõlab palju õudsemalt kui see tegelikult on, sest surnud on tegelikult ju ka kunagi elavad olnud). Tema kogu teadlik elu on möödunud surnute hoole all, kes kasvatavad ning õpetavad teda nagu oskavad (lugemist, kadumist, märkamatu olemist, unenägude külastamist – teate küll, neid tavalisi asju). Bod ei tohi surnuaiast lahkuda, sest seal ootab teda mõrvar nimega Jack, kes tappis Bodi ülejäänud pere. Ja ainuke koht, kus Bod on kaitstud, on seesama surnuaed linnakünkal. Samuti on see koht, kus juhtub paljugi põnevat…
Neil Gaiman on loonud oma suurepärase jutuvestmisoskusega veel ühe suurepärase maailma meie oma suure maailma sees. Vana surnuaed, kus elavad surnud (igaüks omamoodi värvikas tegelane), on omaette veider, natuke isoleeritud, aga väga hästi toimiv maailm.
„Kalmisturaamat“ võib kõlada õudsena (nagu ka „Laibast pruut“) ja seda ta veidi ongi. Aga kogu see surnute inimlikkus ning idee, et surnud kaitsevad väikest poissi ohtliku elava maailma eest, on väga haarav… See pöörab asjad vist veidi pea peale? Muidugi on ka surnuaias omad saladused ning ohtlikud kohad (muidu poleks ju põnev), kuid põhimõte on sama: tegeleme oma hirmudega ning surelikkusega. Järeldus – järjekordne Neil Gaimani meistriteos, mida on soovitatav lugeda nii natuke väiksematel kui ka päris suurtel.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar