Nulla dies sine linea*

Indrek Koff "Võimalus jääb: uitmõttepäevik 2018", Härra Tee & proua Kohvi 2019, 144 lk

Natuke vägivaldselt sai teda lugema hakatud. Olin ta raamatukogust kaasa haaranud ning tagastustähtaeg hakkas lähenema. Kena pisike raamat, ei raatsinud lugemata ka jätta.

Esialgu ei haakunud, contralikust rõõmsameelsest toimekusest oli koffiliku melanhoolsevõitu mõtlikkuseni liiga pikk samm. Kulus päris mitu üksildast autosõitu ja jalutuskäiku, enne kui meeleolu õigesse punkti jõudis. Aga kui jõudis, siis edasi oli juba nauditav.

See on autoril tore mõte olnud: kogu aasta iga päev midagi kirjutada, kasvõi lihtsalt "Tühi", kui midagi muud ütelda pole. Talletada möödavilksatavad uitmõtted, nii et tekib justkui visandiplokk, kus hulk põnevaid mõtteid, mida millalgi edasi mõtelda ja tulevikus võib-olla ka uuteks teosteks vormida.

Kui oleks oma raamat, siis lugenuksin teda ilmselt aasta otsa – igal päeval ainult aastataguse sissekande. Raamatukogu raamatuga nii muidugi ei saa.

Tänase päeva mõte on selline:

30. september
Ei tohi heaga harjuda! Võta hea tänumeeles vastu, aga tea, et kord võidakse see sinult koos protsentidega tagasi nõuda. Ei, vale. Tegelikult peaksid ise pakkuma nii tagastamist kui ka protsente. Kui kõik... Ei, "kõik" on nagunii välistatud. Kui suuremal osal oleks sisemine vajadus saadud hea tagasi maksta ja sellele veel protsendidki juurde panna, siis... oleks korras.

Ilus.


Inge

* ladina keeles "Ei päevagi kirjareata"

Sõna ja spordi vennastumine

Contra [Margus Konnula] "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

"Minu ..." sarja teeb huvitavaks see, et seda kirjutavad nii erinevad inimesed. Järjekordset raamatut kätte võttes ei tea kunagi, mida sellelt oodata. Ei teadnud ka "Minu Läti" puhul, kuigi autor on ju tuntud kirjutaja.

Tegelikult üht ootan neilt raamatuilt küll – mitmekesist infot pealkirjas mainitud piirkonna kohta. Kui see aluseks võtta, siis võib väita, et "Minu Läti" ei täitnud mu ootust. Sain aimu Läti kirjandus- ja spordielust, läti keelest, kuid kuidas elab ja mida mõtleb tavaline lätlane, sellest ei tea ma endiselt midagi. Andis tunda, et autor on viibinud Lätis vaid ajuti, mitte elanud seal aastaid järjest.

Aga ma ei nurise, see ongi ju Contra Läti, mitte Läti ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpik. Huvitav oli lugeda ikka, kujunes lihtsalt ootamatult kirjanduslooliseks elamuseks. Ja üllataval kombel oli omamoodi haarav ka rohke spordijutt, ju siis oli hästi kirjutatud.


Inge

Poeetiline vihakõne

August Alle "Pill tuleb pika ilu järele", Eesti Raamat 1970, 32 lk

Mis ma oskan ütelda? Väike, aga väga kuri. Kui elaksime "Harry Potteri"-laadses võluilmas, oleks see raamatuke just seda tüüpi, kes sipleks rahutult riiulis ja laksutaks vihaselt hambaid, nii et lehepuru lendab. Ja kui ta rihmadega kinni köita, näriks need läbi.

Tegu on luulekoguga. Ilmunud sarjas "Poeedilt sõjaveteranile", mis tagakaanel oleva tutvustuse järgi "sisaldab Suure Isamaasõja päevade luulet omaaegses sõnastuses, nii, nagu need värsid jõudsid sõjamehe ette kas tolleaegses "Rahva Hääles", "Punaväelases", "Tasujas", "Sõjasarves", raadios või autori sõjaaegses luulekogus". Ning esileht annab teada: "Suure võidu aastapäevaks – nende aegade mälestuseks, kui nõukogude rindemehe tääk ja kirjaniku sulg olid tihedaimas liidus, et väärata fašistlikud agressorid." Sellised ajad olid. Tegelikult kumab mitmest luuletusest tõelist isamaa-armastust, aga veel enam hirmu, mis paneb otsima kellegi suurema kaitsvat varju. Ses mõttes üsna tänapäine, ainult Liit on teine. Sõnavara ja toon muidugi ka.

Kogu on koostanud Endel Sõgel. See sobitub kenasti kirjarahva mälestuste lugemisest kujunenud Sõgla-pilti, kuid samas tekitab ka soovi seda pilti mitmekesistada. Keegi ei saa ju ometi olla nii üdini ... Sõgel.


Inge

Täitsa lõpp, kui hea!

Toomas Kall "Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud "Kevadet" kirjutaksid: 69 paroodiat", EKSA 2019, 103 lk

Oh milline lust oli seda raamatut lugeda! Kohe kahju oli, kui läbi sai.

Sisaldab täpselt seda, mida pealkiri lubab, kuid ei maksa oodata, et parodeeritavaid kirjanikke oleks 69, neid on kõigest 26. Mis tegelikult polegi ehk kõigest, paljukest seda väga omanäolist stiili ikka on.

Et mõne kirjaniku loomingust on pikal lugejateel aimu saadud, siis oli võimalus võrrelda paroodiateksti originaalloominguga, mis tegi lugemise muidugi eriti nauditavaks. Ja pani uskuma, et ka seni lugemata "autorite" stiil on sama meisterlikult edasi antud.

Üldiselt on vist erinevad suunad enam-vähem esindatud, kui, siis mõni noor käre luuletaja oleks võinud veel olla, aga küll jõuab. Autor loodab eneseküsitluses küll, et ta rohkem "Kevade"-paroodiaid ei kirjuta, aga ma loodan siiski vastupidist.


Inge

Kirjanduslik kiirtoit

M. C. Beaton [Marion Chesney] "Näägutaja surm", Tänapäev 2013, ingl k tlk Ragne Kepler, 229 lk

Tegelikult võiks siin olla ka mis tahes muu Beatoni raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga surm. Kõigis neis tegutsetakse Põhja-Šotimaal, enamasti maalilises Lochdubh' külakeses, peategelaseks konstaabel Hamish Macbeth. Süžeegi sarnane: mitukümmend lehekülge tulevasest ohvrist võimalikult ebameeldiva pildi maalimist, et kellelgi temast kahju ei hakkaks, ja siis mõrv jne. Tavaline keskpärane kriminull, n-ö kirjanduslik kiirtoit, kuid nauditavaks teeb selle eriline õhustik. Ja küllap ka korduvad tegelased-paigad (seriaaliefekt: tahad ju ikka teada, kuidas tuttavatel läheb). Kenam oleks see õhustik muidugi ilma mõrvata, aga sellist raamatut pole paraku õnnestunud leida. Tänapäevaste põnevikega võrreldes on Beatoni teosed siiski üsna leebed ja vaoshoitud. Vahet Ameerika krimikirjandusega iseloomustab hästi lõik siinsest raamatust, lk 42–43:

Ta luges Ameerika kriminulli karmist politseinikust. Selles klohmis politseinik inimestelt tunnistusi välja, mis ärritas Hamishit, kui ta mõtles pahameelele ja lõputule bürokraatlikule asjaajamisele, mis talle osaks saaks, kui tema midagi taolist üritaks teha. Lugu lõppes rahuldavalt, politseinik põletas kaabakad kaubalaos tuhaks ja sai raekoja treppidel hõiskava rahvahulga ees linnapealt vapruse eest medali. Kui see tõele vastab, on Ameerika imepärane maa, mõtles Hamish virilalt. Ta kujutles, mis temaga juhtuks, kui ta midagi sellist teeks. Ta tiritaks ülemuste ette, kes tahaksid ennekõike teada, miks ta kaabakad üksi ette võttis ega kutsunud abijõude ja miks ta kolm politseiautot lömmi sõitis. Siis öeldaks talle, et kui ta on kolmes eksemplaris kõik kirja pannud, hakkavad teda küsitlema laohoone omanikud ja kindlustuskompanii, et ta selgitaks, miks ta põletas maha miljardite dollarite väärtuses kaupu.

Hamishi lugusid on kümne aasta jooksul eesti keelde tõlgitud üksjagu, kuid aeg-ajalt huupi. Originaalide kronoloogiat näeb autori kodulehel. Igas raamatus on küll ise lugu, nii et võib ka läbisegi lugeda, kuid mingid liinid jooksevad siiski loost loosse. Naised ja koduloomad võivad hakata segadusse ajama.

 M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst", Tänapäev 2011, ingl k tlk Ragne Kepler, 194 lk

Siingi võiks olla mis tahes muu raamat, mille pealkirja algus on Agatha Raisin ja ... Teine Beatoni kriminullide sari, selles lahendab kuritegusid – sageli umbropsu, juhuslikult – suhtekorraldustöölt varakult pensioneerunud ja Londonist hubasesse Kesk-Inglismaa külla kolinud proua Raisin. Humoorikas kuju, kellega alailma midagi juhtub (enamasti seetõttu, et ta armub kole kergesti).

Lood on taas iseseisvad, kuid jällegi on ka raamatust raamatusse kulgevaid liine (siin siis eelkõige segased meessuhted). Näib, et erinevalt Hamishi lugudest on need eesti keelde tõlgitud õiges järjekorras:

"AR ja surmapirukas" 2011
"AR ja nurjatu loomaarst" 2011
"AR ja pottilöödud aednik" 2012
"AR ja Dembley matkajad" 2012
"AR ja mõrtsukalik abielu" 2013
"AR ja kohutav turist" 2013
"AR ja surmaläte" 2014
"AR ja Eveshami imetegija" 2014
"AR ja Wyckhaddeni nõid" 2015
"AR ja Fryfami haldjad" 2015
"AR ja põrgulik armastus" 2016
"AR ja päev, mil tulid tulvaveed" 2016
"AR ja alp abiõpetaja" 2017
"AR ja kummituste maja" 2017
"AR ja surmatants" 2018
"AR ja täiuslik eeskuju" 2018
"AR ja armastus, valed ning alkohol" 2019

Järgmine ilmub ilmselt detsembris, sest autori kodulehelt on näha, et tulemas on jõululugu.

Põhjus, miks ma neist raamatuist kirjutan, on see, et kui end liigutada ei viitsi, aga oleks vaja n-ö pea korraks tühjaks saada, siis sellised suhteliselt õdusa õhustikuga kriminullid aitavad suurepäraselt. Liiale ei maksa muidugi minna, kui poeskäigul loete juba sõna pritsukas asemel mõrtsukas, nagu minuga juhtus, siis tasub järele jätta.


Inge

Kirev kultuuriilm

Heinz Valk "Poisid! Viige mind siiski jaoskonda! Tõsielulisi lisandusi eesti kultuuriloole", Fookus Meedia 2019, 151 lk

Aastatel 2014–2018 Elukirjas ja Eesti Ajaloos ilmunud humoorikad lood on nüüd kenasti ühtede kaante vahele kogutud.

Muhe lugemine, mille käigus saab teada, mida tahtis Juhan Smuul üleliidulisel kirjanike kongressil ütelda ja mida ta tegelikult ütles, millise lausega esitleti Minski kontserdisaalis eesti keele imelist pehmust ja meloodilisust, miks kannab Heinz Valgu karikatuuride kogumik kummalist pealkirja "Gbzöh!" ja mida see tähendab, kui pikk oli eksinud Jaak Kangilaski taksosõit Pariisis, kuidas likvideeris Enn Roosi abikaasa pioneeride silmele ebasobiva vaatepildi, mille eest andis Heinz Valk Arnold Tulikule kolm rubla, kuidas ravis Moskva kiirabiarst alkoholimürgitusse surijat, mis nipiga saadi joobnud Olaf Utt Kuku klubist takso peale, kes ja mil moel võitis Mister Kuku tiitli, kuidas õnnestus autoga kiirust ületanud Lennart Meril juhiluba säilitada, ja veel palju-palju muud.

Pikkade sõnadega tihedad laused tegid lugemise algul veidi konarlikuks, kuid kui autori stiiliga harjusin, läks juba ludinal. Raamat, mille lugemiseks ei pea olema sobiv tuju, ilm või koht, seda sobib lugeda iga ilma ja tujuga kõikjal.

Väga sümpaatne, et raamatus on isikunimede register, tänapäeval kipub see olema kahjuks pigem erand kui reegel.


Inge

MIS OLEKS, KUI… TÕSISED TEADUSLIKUD VASTUSED ABSURDSETELE JA HÜPOTEETILISTELE KÜSIMUSTELE Randall Munroe

Mis juhtuks, kui sa üritaksid tavalise (Maa) lennukiga päikesesüsteemi teiste planeetide kohal lennata? Või kui palju internet ruumi võtab? Sellistele igat masti küsimustele püüab vastata NASAs robootika-alal töötanud ja praegu koomiksijoonistamisega tegelev matemaatik Randall Munroe.

Lähenedes probleemidele teaduslikus ja humoorikas võtmes, võtab ta ette retke võimaluste ja võimatuste maailma. Netikoomiksite sarja "xkcd" loojana on ta lisanud juurde ka asjakohased ning kohati üpriski näitlikud illustratsioonid. Lõbus lugemine ka neile, kes ei jaga füüsikast, matemaatikast ega muudest reaalteadustest tuhkagi (nagu mina!).

Väikeseks näiteks lõik vastusest küsimusele: Mis juhtuks, kui ehitada kuubikujulistest klotsidest perioodilisustabel, kusjuures iga klots oleks tehtud vastavast elemendist? „Esimesed kaks rida saaks suuremate raskusteta kokku panna. Kolmas rida põletaks sind tulega. Neljas rida tapaks sind mürgise tossuga. Viies rida teeks mõlemat eelnevat, PLUSS kiiritaks sind kergelt“ ja nii edasi (teatavasti on perioodilisustabelis praegu kokku seitse rida). Ja ütleme nii, et jõuaksid surra päris mitu korda.

Kes oskab inglise keelt, võib vaadata ka xkcd koomikesid ja blogi What If? (mille alusel kõnealune raamat koostatud ongi).

Raamat on lõbus lugemine ja täidab kindlasti eesmärki reaalteaduste populariseerimisel.

Lugege, ja ärge mitte mingil juhul kodus järgi proovige.


Liisi