esmaspäev, 26. mai 2014

LABÜRINDIJOOKSJA James Dashner

Kes mäletab veel antiik-kreeklaste müüti Minotaurusest – koletisest, kes oli pooleldi härg ja pooleldi inimene? Lühidalt oli lugu nii, et see koletis elas labürindis ning ihkas inimliha, mis toodi talle andamina seitsme neiu ja seitsme noormehe kujul, kuni Kreeka kangelane Theseus Minotauruse tappis.

See on esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui tahan kirjeldada „Labürindijooksjat“. Olgu, pole ühtegi pooleldi-koletis-härga, kuid on painajad – masin-koletised (kes minu vaimusilmas näevad välja nagu automatiseeritud nälkjad) labürindis, ning poisid, kes elavad labürindi keskel asuval välul. Süsteem toimib järgmiselt – igal õhtul sulguvad uksed, mis viivad ümbritsevasse labürinti ning labürinti ilmuvad painajad. Välul olijad on tänu ustele painajate eest öösiti kaitstud, seda muidugi juhul, kui nad ööseks labürinti ei jää, ning igal hommikul avanevad labürindi uksed ning väljavalitud poistegrupp, ehk siis jooksjad, asuvad väljapääsu otsima.

Poisid ise on saabunud välule kastis, ning ei mäleta oma eelmisest elust peale eesnime suurt midagi. Nad on tänu kasti saadetud varudele ellu jäänud ning loonud oma miniühiskonna, kus kõigil on omad ülesanded. Kui Thomas labürinti saabub, on kõige kauem viibinu elanud seal juba kaks aastat ning väljapääsu labürindist pole selle ajaga leitud. Kuid siis muutub midagi ning väljapääsu leidmisega läheb kiireks… Nimelt ei saabu enam varusid ning uksed ei sulgu enam ööseks. Ja painajad hakkavad ükshaaval poisse kaasa viima.

„Labürindijooksja“ on põnev lugemine. James Dashner on kirjutanud raamatu, mis jookseb peas tõepoolest nagu film (jooksvate piltidena peaks raamat ilmuma juba selle aasta sügisel). Kirjeldused ei ole pikad, kuid on piisavalt täpsed, et autori loodud maailm saaks selgeks ja ilmuks silme ette. Ning põnevust jagub igale leheküljele.


Liisi

reede, 16. mai 2014

POOLPAHA Sally Green

Veedan Walesis üle kuu aja. Mul on hea meel, et oma keha paremini tundma õpin, aga ma tunnen ka mõningast kohmetust. Mul on nimelt tunne, et mu isa jälgiks mind kuidagimoodi. Ta näeb kõike, mida ma teen. Ta noogutab targalt kõigi nende avastuste peale, mida ma oma kehas tuvastan, naeratab heakskiitvalt, kui jänese kinni püüan, nülin ja ära küpsetan, aga vangutab pead, kui teen mõne halva otsuse ja pean seetõttu leppima kesise peavarjuga või ületama jõe kehvas kohas. Mida ma ka teen, tajun tema hindavat pilku ning ootan iga päev, et ta minu juurde ilmuks. […]
Minu viieteistkümnenda sünnipäevani on kolm nädalat. Ma ei taha riskida uue hindamisega. Olen kindel, et nõukogu näeb, mis mu kehaga toimub ja kuidas ma muutun, ning mu lõppkoodiks ei jää enam määratlemata. Keegi pole mulle öelnud, mis saab siis, kui mind määratletakse Musta nõiana, aga kuna kõik Suurbritannia Mustad nõiad püütakse kinni või tapetakse kohapeal, on mul pilt üsna selge.

Sellest raamatust olin juba enne kuulnud päris palju. Kõik kiitsid, kui tore, põnev ja hea raamat on tulemas. Aga kui ma lugesin eestikeelset tutvustust, läks kuidagi isu ära. Esiteks juba pealkiri tundub mulle kohmakas. Poolpaha? Misasi see veel on? Mõtlesin, et viga on tõlkijas, et palju paremini kõlaks ju halb pool, paha pool, poolkurjus või ükskõik mis peale „Poolpaha“. Aga siis nägin originaali pealkirja, milleks on „Half Bad“ ja mõistsin, et tegu on lihtsalt veidi kohmaka pealkirjaga. Sama jutt käib ka raamatu tutvustuse kohta, mis muidu on täiesti jabur, ma mõtlen „sa pead vaid põgenema ja leidma Mercury, musta nõia, kes sööb poisikesi“. Ilmselt on tahetud raamatut tutvustada mingil salapärasel viisil, kuid vähemalt minu jaoks ei tule see küll hästi välja. Olgu, aitab sellest jauramisest küll. Nüüd räägime raamatust ENDAST.

Lühidalt on siis lugu järgmine: tänapäeva tavamaailmas elavad tavaliste inimeste kõrval salaja nõiad, kes on jaotunud olemuselt kahte leeri – valged ja mustad. Loo peategelane Nathan Bryn on nii-öelda poolekoodine – pooleldi must ja pooleldi valge. Olgu lisatud, et Walesis ja Inglismaal, kus tegevus toimub, ei ole musti nõidu just palju järele jäänud, sest nad on lihtsalt valgete poolt maha tapetud. Sellest ka Nathani tagakiusatu positsioon (ikkagi pooleldi must). Ta lahutatakse tema perekonnast, pannakse puuri ning alustatakse väljaõpet, et ta tapaks oma isa (kõige suurem ja julmem must nõid).

Kui jätta välja raamatu tutvustav tekst, siis oli raamat täiesti põnev ja lugemiskõlbulik. Nathani tagakiusamisel Valgete nõidade nõukogu poolt on ju palju ühist näiteks juutide tagakiusamisega 20. sajandi esimesel poolel ning peategelane ise on poiss, kes armastab metsas ringi uidata ning elektroonikaseadmed tekitavad tema peas ebameeldivaid sisinaid-susinaid, nii et ka neid ta väldib. Selles mõõtes võiks öelda, et teataval määral tänapäevase stereotüüpse noore vastand. Üllatavalt läheb tal ka lugemine väga vaevaliselt (tavaliselt, kui raamatute lugemisest juttu tuleb, on peategelased just suured raamatulugejad, ei tea küll, miks?). Muidugi ei tähenda see, et ta oleks rumal. Kaugel sellest. Ja nagu ilma isata kasvanud poisid ikka, idealiseerib ta oma isa, kuigi kõik talle selgeks püüavad teha, et tema isa on põhimõtteliselt kurjus ise.

Veel üks asi, mis mind mõtlema paneb, on see, et kirjanikuks on naine (kellele see on üks tubli ja igati tugev esimene noorteromaan ja raamat üldse), aga raamatu peategelaseks on teismeline poiss. Pole minu otsustada, kui hästi on sellevanuse poisi mõttemaailm ära tabatud. See jääb vastava publiku otsustada. Lihtsalt paneb mõtlema. Lõppkokkuvõtteks võin öelda – ära hinda raamatut tema kaane (tutvustava teksti) järgi.


Liisi

esmaspäev, 28. aprill 2014

STALINI MURTUD NINA Eugene Yelchin

Kallis seltsimees Stalin
Ma tahaksin Teid isiklikult tänada oma rõõmsa lapsepõlve eest. Olen õnnelik, et saan elada Nõukogude Liidus, maailma kõige demokraatlikumas ja edumeelsemas riigis. Ma olen lugenud, kui raske on laste elu kapitalistlikes riikides, ja ma tunnen kaasa kõikidele neile, kes ei ela NSV Liidus. Nemad ei näe kunagi oma unistuste täitumist …

Saša on poiss, kes tahab üle kõige pioneeriks saada. Sest stalinlikul Venemaal ei ole lapsel suuremat uhkust kui kanda punast rätti ning aidata üles ehitada kommunismi. Saša suureks eeskujuks on tema isa, kes on kangelane ja keda Stalin ise on kutsunud „raudseks luuaks, mis pühib kahjurid meie hulgast“. Sestap arvabki Saša, et kui tema isa ööl enne Saša ihaldatud pioneeriks võtmist ära viiakse, on tegu suure eksitusega. Sest tema isa on ju kommunistlik kangelane! Järgnevad segased sündmused, mille käigus avastab Saša Nõukogudemaa kohta nii mõndagi vastuolulist.

„Stalini murtud nina“ on üks lasteraamat, mis käsitleb VÄGA tõsiseid teemasid ning pakub päris palju kõne- ja mõtteainet. Kajastuvad stalinismiaegne paranoia, hirm ja ükskõiksus. Raamatu lõpus on ära toodud ka seletused näiteks selle kohta, kes olid pioneerid ja informaatorid või mis on Kreml. Lisaks on võimalik rohkem teada saada autori kohta, kes kirjeldab „Stalini murtud nina“ kui teataval määral autobiograafilist raamatut („Lapsena ma ei teadnud, et meie reaalsus on rusuv, sest ma ei tundnud mingit teistsugust elu. Kommunistist isa tõttu uskusin ma kommunistlikesse ideaalidesse“). Ka elas autor lapsepõlves samasuguses ühiskorteris nagu Sašagi.

Kokkuvõttes on see raamat minu jaoks nagu stalinismiaegse elu kokkusurutud ja tihendatud versioon, mida on kohati raske, aga põnev lugeda.

Mida on lastekirjanduse uurija Jaanika Palm "Stalini murtud ninast" kirjutanud, saab teada siit.


Liisi

kolmapäev, 23. aprill 2014

MINA ENNE SIND Jojo Moyes

Louisa Clark on Inglismaa väikelinnas elav 26-aastane naine, kes kaotab töö. Töö on samas asi, mida on talle hädasti vaja, sest ilma tema toeta ei saa tema küllaltki suur pere enam hakkama. Niisiis saab ta tööd Willi juures, kes on aheldatud ratastooli ning ei saa oma käsigi korralikult kasutada. Ja nii see siis algab. Lou hoolitseb Willi eest nii hästi kui oskab ja Will (kes on oma elu enne õnnetust täiel rinnal elanud) hakkab Louisale (kes pole kunagi oma sünnilinnast kaugemale saanud) näitama, et elus on palju rohkemat kui suvised turistidehordid ja vanematemaja. Kummalisel kombel juhtub nii, et mees, kes kavatseb surra, võtab endale ülesandeks näidata oma ekstsentrilisele hooldajale – elu tuleb elada nii, et pärast oleks, millest rääkida. Lõppude lõpuks antakse sulle elusid elamiseks ju ainult üks.

Vastupidiselt kõigele, mida selle raamatu kohta võite kuulnud olla, ei ole see raamat mõeldud pisarate kiskumiseks (ega ole ka armastusromaan). Kui mina selle raamatu lõpetasin, siis nututuju ei olnud. Pigem pani mõtlema (alati hea raamatu tunnus). See on raamat rasketest valikutest ja elust. Mis saaks, kui sinust saaks igapäevast abi vajav invaliid, kes ei saa iseseisvalt isegi söömisega hakkama? Kas tahaksid edasi elada?

Ja samas ... on see raamat elu ELAMISEST.

Omaette väärtuseks on raamatu tegelased. Minule avaldasid nad muljet ja jäävad veel pikaks ajaks meelde oma värvikuse ja huumorimeelega.


Liisi

PS. Head raamatu ja roosi päeva!

laupäev, 19. aprill 2014

MISS PEREGRINE'I KODU EBAHARILIKELE LASTELE Ransom Riggs

16-aastase Jacobi vanaisa on mees, kes on elus näinud nii mõndagi. Lapsena sakslaste eest põgenema pidanud ja ka sõjas osalenud juudi rahvusest mees räägib Jacobile igasuguseid lugusid koletistest ning ka imelisest lastekodust – varjupaigast, kuhu kutsuti kokku erinevate võimetega lapsi. Jutte ilmestavad ka erinevad fotod tema lastekodusõpradest. Väikse poisina usutud jutud tunduvad suuremaks saades poisile aga lihtsad laste muinaslood. Kuni tema vanaisa mõrvatakse sellesama muinasjutu-koletise poolt.

Tekib palju küsimusi, mis nõuavad Jacobi jaoks vastust – seega suundub ta Walesis asuvale saarele, kus lastekodu kunagi asus (või loodetavasti asub ikka veel?), et leida vastuseid erinevatele küsimustele, näiteks kas vanaisa oli kõrge fantaasialennuga ja veidi hull või on kõik see ka tegelikult olemas? Kes oli see koletis? Ja kas tõesti omavad Peregrine'i ebaharilikele lastele mõeldud kodus lapsed erinevaid üleloomulikke võimeid?

Lisaks kaasahaaravale loole on raamatus loo OSAKS ka erinevad huvitavad vanad fotod (näitena sobib ka raamatu kaanefoto – vaadake seda tähelepanelikult!), mis tekitavad tunde, justkui ei olekski tegemist väljamõeldise, vaid teatavat laadi päeviku või asitõendeid koondava kogumikuga.

Kaebuse, et lugu jääb veidi pooleli, lahendab väike otsing Google’is, mis kinnitab, et järg on inglise keeles juba selle aasta alguses ilmunud.


Liisi

PS. Tim Burton teeb raamatule ka juba filmi, mille treilerit võib näha siit.

kolmapäev, 12. märts 2014

VABANEMINE Janika Vaht

Raamat räägib 17-aastasest Maist, kes tunneb ennast üksikuna, sest tema vanematel on mõlemal uued elud. Loo alguses kohtub ta poisiga, kes kavatseb sillalt alla hüpata, kuid Mai veenab ta ümber. Ning kui poisist, kelle nimi on Sander, saab järgmisel aastal tema klassivend, kes Mais üsna ühemõttelisi ja samas nii vastuolulisi tundeid tekitab, siis saabki kokku ühe Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva kirjastuse noorsooromaanikonkursil äramärgitud loo.

Minul on selle raamatu kohta öelda niipalju, et see on raamat täiskasvanuks saamisest (milles iseenesest ei ole midagi uut), ja nagu pealkirigi vihjab, siis minevikust lahti saamisest (ehk Vabanemisest). Ja uskuge, nii Mail kui ka Sandril on mõlemal minevik, millest vabaneda. Nagu Mai elutargalt ütleb: keegi ei käsi unustada, aga eluga peab edasi liikuma. Vähemalt minu jaoks paistab see raamat lõpuks välja jõudvat just selle ideeni.

Samas pean mainima, et kohati jäid tegelaste motiivid ja reaktsioonid mulle mõistmatuks, sest minu jaoks jäi seletusi napiks. Aga huvitavaid teemasid jagus ning mõtlemisainet andis ka. Nii et tasus (ja tasub) lugeda küll.


Liisi

reede, 7. märts 2014

MEDALJON Ene Sepp

Kui keegi sel hetkel tüdrukute WC-s viibinuks, oleks ta kuulnud ukse lahtiminekut ja tagasihoitud nuuksatust. Nii algab romaan ,,Medaljon”, mille kirjutas 17-aastane Ene Sepp, saavutades selle romaaniga 2008. aastal III koha noorsooromaanide võistlusel.

15-aastane Heidi Laas elab hästi toimivas maailmas, hetkeni mil tema poiss Reimo ta maha jätab. Tüdruk langeb masendusse ja läheb üksi silla alla jooma. Heidi ei mõtlegi sellele, et alkohol ei tee muret ja masendust olematuks, see võib seda süvendada. Aga tänu sellele halvale ideele, minna oma muresid alkoholipudelisse uputama, leiab Heidi hoopis oma uue armastuse Tanel Bismarcki.

Tanel, kes elab luksuslikku elu, puudust tundmata rahast ja uhkest kodust, pakub talle selleks ööks peavarju oma onnis, kus pole keegi peale Taneli ja tema surnud venna käinud. See onn on Taneli jaoks pelgupaik kõigi murede ja inimeste eest. Onn omab Taneli jaoks suuremat tähendust kui tema kodu, seal saab ta teha seda, mida ihaldab, ja keegi ei saa teda segada. Suhe Heidi ja Taneli vahel muutub vägagi tõsiseks. Taneliga koos olles Heidi sõbrad muutuvad ja ka tema parim sõber Diana kolib Itaaliasse. See aga Heidi emale ei meeldi ja ta paneb tüdruku koduaresti, mida tüdruk ei kavatsegi täita. Heidi ei mõtle enam sellele, kui tähtis on kodu, ja et selle kaotades seda enam tagasi ei saa. Heidi, olles puberteedieas tüdruk, kes langetab otsused kiirelt ja läbimõtlemata, ei hinda enda vanemaid ja kodu enam niimoodi, nagu oli see enne Tanelit.

Heidi ja ema vahelised suhted aina kaugenevad. Ta ei mõista seda, et vanemad tahavad talle ainult head ja ei keela teda ainult kiusu pärast. Heidi sellest aga ei hooli, käib iga päevaga rohkem pidudel ja naudib koos Taneliga tema jaoks ideaalset elu. Lõpuks suudab Heidi oma emaga nii tõsiselt tülli minna, et läheb terveks vaheajaks Taneli juurde ja ei ütle kellelegi, kus ta on.Vaheajal toimub hulga pidusid, mis lõppevad Heidile mälulünkadega. Vaheaja lõppedes peab Heidi aga koju tagasi minema. Heidi ja ema üritavad küll asju selgeks rääkida, aga ema solvavad märkused Taneli kohta rikuvad kõik ära.

Peale vaheaega hakkab Heidi tihti ära minestama, arvates, et tegemist on toidumürgitusega. Aga peale järjekordset minestamist tänaval kutsutakse Heidile kiirabi ja vereproovi tulemused näitavad, et Heidi on rase. Peale ehmatavat uudist noortele otsustavad nad lapse alles jätta ja ta üles kasvatada. Teatades uudist Heidi vanematele, ütleb Heidi ema, et ei tunnista teda enam enda tütrena ja Heidi peab kodust lahkuma. Sellega lõppevad Heidi suhted oma emaga. Muidugi nad mõlemad sooviksid koos olla nagu ema ja tütar, aga Heidi ei lase ennast enam alandada ja ei tee ise ka selleks midagi, et emaga suhteid parandada, ja jätab asjad sinnapaika.

Taneli vanemad aga väga rõõmustasid noorte uudise peale, kuna Bismarckide suguvõsa vajab juurdekasvu. Heidi ootas Taneli vanematelt teistsugust reaktsiooni, aga sellele on ka oma põhjus. Kunagi ammu olid Taneli vanaisa ja tema elu armastus lahutatud ja nad ei saanud enam kunagi kokku. Vanaisa ja mustlanna suhtest jäi alles ainult üks imeline medaljon, mille Tanel kinkis Heidile sünnipäevaks. See suhe tõi suguvõssa hirmsa needuse, mille tagajärjel olid juba Taneli õde ja vend surma saanud.Muidugi oli see ainult oletus, aga nüüd oleks pidanud lähenema ka Taneli kord. Muidugi kõik lootsid, et seda ei juhtu. Heidit hoiti nagu printsessi herneteral, tema eest hoolitsesid teenijad ja ise ta ei pidanud midagi tegema, aga loomulikult see Heidile ei meeldinud, ta polnud sellise luksusega harjunud ja tal oli ebamugav. Aga Bismarckide perekonnale oli ülimalt tähtis, et keegi jätkaks nende sugupuud.

Aga 27.12.2007 sai Heidi saatusliku uksekoputuse, millega teatati, et Tanel Bismarck suri liiklusõnnetuses, kus talle sõitis otsa auto, mida juhtis Reimo, kellel tuvastati 2,4-promilline alkoholijoove. See hetk purustas Heidi südame, ta maailm purunes hetkega kildudeks. Tanel ja Heidi olid planeerinud õnnelikku tulevikku koos oma peagi sündiva lapsega, aga selle hetkega muutus see minevikuks, Heidi pidi alustama uut elu ilma Tanelita.

Aga Heidi ja Taneli õnnelikust armastusest sündis terve tüdruk, kelle nimeks sai Taneli surnud õe järgi Lisbet. Kümme aastat pärast Taneli surma oli Heidi abielus Martiniga, neil on 2-aastane poeg Mark. Aga Tanel jääb igaveseks Heidi südamesse, seda teavad kõik.

Raamat on üllatavalt põnev, nii et raske oli seda lugemise käigus käest panna. See raamat ei ole ainult mõeldud noortele, seda peaksid kõik lugema, sest raamatus on sisu, mis köidab lugejat just ennast selle tegevuse keskele. Muidugi oli kurb ja ootamatu lõpp, aga alati ei saa kõik asjad hästi lõppeda. Paljud noored peaksid võtma selle raamatu endale eeskujuks, et nemad teelt ei eksiks liigse alkoholi või mõnuainete tarbimisega. Soovitan kõigil lugeda, see on seda väärt!


Arvamuse kirjutas Kairi