Louisa Clark on Inglismaa väikelinnas elav 26-aastane naine, kes kaotab töö. Töö on samas asi, mida on talle hädasti vaja, sest ilma tema toeta ei saa tema küllaltki suur pere enam hakkama. Niisiis saab ta tööd Willi juures, kes on aheldatud ratastooli ning ei saa oma käsigi korralikult kasutada. Ja nii see siis algab. Lou hoolitseb Willi eest nii hästi kui oskab ja Will (kes on oma elu enne õnnetust täiel rinnal elanud) hakkab Louisale (kes pole kunagi oma sünnilinnast kaugemale saanud) näitama, et elus on palju rohkemat kui suvised turistidehordid ja vanematemaja. Kummalisel kombel juhtub nii, et mees, kes kavatseb surra, võtab endale ülesandeks näidata oma ekstsentrilisele hooldajale – elu tuleb elada nii, et pärast oleks, millest rääkida. Lõppude lõpuks antakse sulle elusid elamiseks ju ainult üks.
Vastupidiselt kõigele, mida selle raamatu kohta võite kuulnud olla, ei ole see raamat mõeldud pisarate kiskumiseks (ega ole ka armastusromaan). Kui mina selle raamatu lõpetasin, siis nututuju ei olnud. Pigem pani mõtlema (alati hea raamatu tunnus). See on raamat rasketest valikutest ja elust. Mis saaks, kui sinust saaks igapäevast abi vajav invaliid, kes ei saa iseseisvalt isegi söömisega hakkama? Kas tahaksid edasi elada?
Ja samas ... on see raamat elu ELAMISEST.
Omaette väärtuseks on raamatu tegelased. Minule avaldasid nad muljet ja jäävad veel pikaks ajaks meelde oma värvikuse ja huumorimeelega.
Liisi
PS. Head raamatu ja roosi päeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar