Paeluv kingamüsteerium

Jaanus Vaiksoo "King nr 39", Ärkel 2019, ill Katrin Kaev, 184 lk

Lasteraamat, aga põnev ka vanainimesel lugeda. Isegi nii, et oli üsna raske jääda oma esialgse kavatsuse juurde hoida seda vaid bussilektüüriks. Ei saa ju rahu, kui üks klanitud mees ostab iga päev kingapoest paari kalleid kingi! Mis värk on?!

Õhustikult soe ja helge, heas mõttes vanaaegne – nagu üks kena lasteraamat olla võikski. Nagu muuseas juhatatakse kätte teeotsad, kust võiks alguse saada suguvõsauurimise või kettagolfi- või muusikahuvi. Head tegelased on kohe eriti head ja pahadki on rohkem sellised lollikesed, kellest pigem hakkab kahju. Ainult lõpp oli minu jaoks ... kuidagi kummaline. Ei saa ütelda, et vajus ära, aga oli justkui teisest ooperist. Samas tuttavlik, meenutades niiviisi mõnd Vaiksoo luuletust, kus samuti lõpurida ei haaku ülejäänu riimi või rütmiga (näiteks väga ilus "Põhjatuulemaal").

Igatahes soovitan seda raamatut lugeda. Raamatukogus või -poes peaks tema kaaned hästi silma jääma, nii krellist rohelisest on võimatu mööda vaadata.


Inge

Ood Vilsandi saarele

Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus. (Esimene kevad)", EKSA 2019, 252 lk

Ilus ja turvaline lugemine. Vaid üks pealkiri tegi veidi ärevaks ja Külaline kruvis pinget, muidu oli ühtlane rahulik kulgemine. Ideaalne uneraamat, vaigistab peas valitseva möllu.

Vilsandist on sõnadega maalitud kaunis pilt, aga mitte liiga. Pole ju vaja, et ilmakärast väsinud inimesed hordidena sinna kippuma hakkaksid. Suvel on seal rahvast niigi palju, olgu siis vähemalt talvelgi rahu. Sest eks vist rahu ja üksindus olegi need, mida autor sinna otsima on läinud, ja neid mõlemat paistab seal olevat lõpmatult. Vähemalt talvel, aga talve ta ju pikisilmi ootabki. (Paraku juba teist aastat tulutult. Mida pole, seda pole.) Mõnikord tuli lugedes küll mõte, kas sellest üksindusest ei saa viimaks viljatu üksildus. Kuidagi nukrat lõplikkust oli selles Lõpmatuses, aga võib ka olla, et see oli mu enese tuju. Ega inimesed loe ju kirjaniku mõtteid, ikka endi omi.

Kui Õnnepalu kirjutas pildistamisest, soovisin väga neid pilte näha, ja ... täitsa olemas – "Vilsandi aeg"! Suurepärane täiendus sellele ilusale raamatule.


Inge

Väliseestlusest nii- ja naapidi

Tõnu Õnnepalu "Aaker. (Muskoka, Ontario, CA)", EKSA 2019, 389 lk

Reportaaž suvelõpu Kanadast, Muskoka metsadest, kuhu autor oli legendaarses Metsaülikoolis osalemise järel unelema jäänud. Väliseestlaste armust, keda ta armutult analüüsima asus.

Ei saa enam ütelda, et kui oled lugenud Õnnepalu üht raamatut, oled lugenud neid kõiki. "Aakris" on midagi teisiti. Mingi uus toon. Aeg-ajalt on tavaline Õnnepalu, uinutab juba valvsuse, ja siis kõmaki! lajatab sõnaga, mida tema raamatuisse üldse kujutleda ei oska. Esimest korda oli ka põnevust, mitte küll selle tavalises, harjunud mõttes, aga just selle väliseestluse lahkamise pärast. Ja see hollywoodlik ime, mida autor koges oma viimasel Muskoka-päeval, pani mind esimest (jah, alles!) korda mõtlema, et ehk on ka tema raamatud nagu tavaline ilukirjandus ikka – väljamõeldud sündmustiku ja tegelastega. Sugestiivne mina-vorm on sisendanud siiani, et Õnnepalu raamatud ongi täht-tähelt tema elu.

Üldiselt, mõtles ta seal seitsme maa ja mere taga mida mõtles ja otsis mida otsis, leidis ta ikka ainult iseenda. Ei päästa enese eest ükski kaugus – ei geograafiline ega ajaline.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lõpetades on alati natuke kahju, et need läbi saavad, ja raske hakata lugema kedagi teist. Õnneks on seekord "Lõpmatus" ootamas.


Inge

Mitte ainult koristamisfriikidele

Marie Kondo "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi", Tänapäev 2015, ingl k tlk Krista Eek, 214 lk

Autor tutvustab enda leiutatud korrastusmeetodit, mida ta on aastaid lihvinud ning mille ta on oma hüüdnime järgi nimetanud KonMari meetodiks. Et ta kirjeldab sealjuures veidi ka oma elu, kust kumab tõeline korrastamiskirg, siis tundub usaldusväärne: inimene teab, millest räägib. See ei hõlma puhastusalaseid nõuandeid, millist tolmulappi ja küürimisvahendit kasutada, vaid õpetab, kuidas puhastada oma kodu (ja sedakaudu ka mõttemaailm) ülearusest kolast – alatiseks. Karm protsess isegi neile, kes ei ole suured klammerdujad. Aga õnneks vabatahtlik. Inspireeriv igatahes. Väga. Ainult et äraviskamisse võiks suhtuda loomingulisemalt (Humana riidekonteinerid, taaskasutuskeskused, Sõbralt Sõbrale poed, raamatukogud, muuseumid jne), mitte loopida kõik prügikasti.


Inge

Põlistatud keelepeks

Elo Tuglas "Tartu päevik: 1928–1941", Tänapäev 2017, 504 lk

Elo Tuglas "Elukiri: 1952–1958", Faatum 1993, 254 lk

Friedebert Tuglase naise Elo päevikud sõjaeelseist Tartu-aastaist ning hilisemast Tallinna-ajast. Hästi kirjutatud, huvitav ja ladus lugemine. Kahtlemata oleks proua Tuglasest võinud saada hea följetonist, kui ta ei oleks eelistanud pühendada oma elu mehe teenimisele. Samas andis ka Tuglase naiseks olemine piisavalt ainest päevikugi pidamiseks.

Rohkem kui kirjanduslikust elust enesest kuuled selle eluga seotud keelepeksu. Näib, nagu keskendukski tähelepanu just sellele. Vahel oled huvitatud, vahel pahandad, aga üldiselt naerad. Ja märgid mõned lood üles, kuna muidu sellist ajajärgu kroonikat vaevalt keegi peab ("Elukiri", lk 200).

Ajajärgu kroonikana – tollaste meeleolude edasiandmises, kultuurisündmuste kirjeldamises – ongi need päevikud head, kuid kahjuks domineerib neis, eriti "Elukirjas", see esimene – keelepeks. Tartu-aastail rohkem kohvikuis kuuldud, Tallinnas seevastu, kui tervis väljas liikumiseks liig põdur, tuli see koju kätte. "Elukirjas" on Elo Tuglas kirjutanud:

Meenutades mineviku pisimälestusi kuulsime ka enestest ühte-teist, millest polnud seni aimugi. Ikka, kus me oleme olnud ja mis Tuglas või mina öelnud. Vahel see lõbustas, aga vahel ka pahandas. Nii on nende mälestustega, mida kohe üles ei märgita, vaid mis "rahvaluulena" edasi arenevad. Lõpuks ei tunne sa kuigi suurel määral ennast ega oma elu, vaid sind võidakse tutvustada sulle võhivõõra isikuna (lk 224–225).

Ometi on ta oma päevikuis just seda "rahvaluulet" põlistanud, nii edukalt, et mõne kultuuritegelase mälestus elab just tänu nendele kõmulistele eraeluseikadele, mitte loomingule. Tõsi, teene seegi: tärganud huvi võib lõpuks ka loominguni juhatada... Siiski on see "rahvaluule" pahatihti õel ja tõenäoliselt ka ülekohtune, nii et kuigi neis päevikuis on ka palju soojust, kaastunnet, vaimukust, visa tublidust, siis "Elukirja" lõpetades jäi suhu ikkagi natuke paha maik...


Inge

Legoism massidesse!

Contra "Legoist", Mina Ise 2019, ill Alar Pikkorainen, 195 lk

KES TEISELE AUKU KAEVAB
sellel on suurem lootus
uute sügavusteni jõuda
(lk 33)

***
OSTSIN EILE LOTERIIPILETI
ahah
võitsin miljoni
ohoh
sõidan nüüd trammiga
ahah
isiklikuga
ohoh
(lk 136)

***

LÕPETAN LUULETAJAKARJÄÄRI

ühtegi paberit enam ei määri
luuletusi on saanud kuus tuhat ja
aeg on nüüd puhata
aeg on nüüd puhata
keerata vahel vaid teist külge

kuigi see isekas näib ja ülbe
tahate kuulda mis sülg toob mul suhu
aga kui sülg toob veel suhu vaid sülge
tahan lüüa naistele külge
lihtsalt tehes nendele musi
mitte kinkides luuletusi

tööd tahaks teha mis rahustaks närve
näiteks seintele võõbata värve
sõelaga tühjaks kanda järve

ja no lapsi võiks muidugi hoida
julgeksin öelda et armastan noid ka
lapsi ma hoiaks ikka mehiselt
Kristiina Ehinilt või Heinsaare Mehiselt
ikka võtaksin lapse hoida
nii et ei oiga
et nad rahulikult saaks luua
selle ohvri ikka võin tuua

kuid luuletada ma enam ei jaksa
kui kirjanikupalka mulle ei maksta
(lk 106–107)

***

IGAVIKULINE KÜSIMUS

kui palju võiks kaaluda
maratonipikkune makaron?

kusjuures tundub et on
täitsa väljaselgitatav

tuleb võtta
ükskõik kui pikk
makaron
see ära kaaluda
ja mõõta

jagada maratoni pikkus
makaroni pikkusega

ja

saadud tulemus korrutada
makaroni kaaluga
kuigi kardan et
makaron võib päris vähe kaaluda

ja nii täpse kaalu puudumisel
tuleb makaroni kaalu leidmiseks
võtta poolekilone
makaronipakk
makaronid üle lugeda
ja jagada pool kilo
makaronide arvuga

võiks ka kaaluda varianti
panna 100 m sirgele
makaronidest ühtlane katkematu riba
siis makaronid kokku korjata
(mitte pühkida sest niimoodi
võib kaasneda liiga palju liigset sodi)
kaaluda ära ja korrutada
tulemus 420-ga
või õigemini 421,95-ga

või on kõige lihtsam ikkagi
joosta maratoni
samal ajal kogu aeg
makarone süüa
ja kaaluda ennast
enne ja pärast jooksu
(lk 154–156)

***

ON NII EBAMUGAV

kinnitada bussis turvavööd
äkki bussijuht mõtleb
et ma arvan
et ta ei oska sõita

on nii ebamugav
allkirjastada lepinguid
äkki vastaspool arvab
et ma ei usalda teda

on nii ebamugav
hääletada kellegi poolt
äkki vastaspool arvab
et ma vihkan teda

on nii ebamugav öelda
ma armastan sind
äkki vastassugupool arvab
et olen millegi ebameeldivaga
hakkama saanud

on nii ebamugav
tunda ennast mugavalt
sest äkki kuskil keegi mõtleb
et see tuleb tema arvelt

on nii ebamugav
lõpetada seda luuletust
äkki keegi solvub
et luuletus juba läbi
ja temast mitte sõnagi
(lk 174–175)


Inge

Tegija kiidab tööd

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik", Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Triin Olvet, 315 lk

Raamatukogu laenutusosakond on koht, kus paljastub kõige kiiremini ja selgemalt mu tahtejõu nõrkus, võib vist isegi ütelda puudumine. Kuigi ma tõesti püüan seal mitte ringi vaadata, ei õnnestu see mul peaaegu kunagi, ja tulemuseks on taas mõni uus raamat (halvemal juhul mitu), mis ei lase kodus lugemist ootavate raamatute virnal kriipsuvõrragi kahaneda. Seekord siis Shaun Bythelli „Raamatukaupmehe päevik“.

Shaun Bythell peab kasutatud raamatute poodi Šotimaal Wigtowni linnakeses, mis tänu sealsetele rohketele raamatupoodidele ja igasügisesele suurele raamatufestivalile on nimetatud rahvuslikuks raamatulinnaks. Eriti kena on, et nii pood kui linnake ei ole väljamõeldised, vaid on päriselt olemas. Päevikusissekanded on veebruarist veebruarini 2014–2015 ning kajastavadki mõne üksiku erandiga vaid poepidamist. Algajale poepidajale kindlasti õpetlik lugemine, kuid küllap on ka kogenumal kena võrrelda ja kaasa noogutada. Nagu üldse teenindajatel, sest kliendid-ostjad-külastajad käituvad ilmselt kõikjal sarnaselt, paigutudes teenindaja (ala)teadvuses kindlasse lahtrisse. Näiteks kui raamatukoguhoidja loeb külastajast, kes ütleb: „Ma otsin üht raamatut, aga ei tea, mis selle pealkiri on. Ma tean ainult, milline see välja näeb. See on väga vana raamat“ (lk 189), siis ta ilmselt naeratab äratundmisrõõmus. Mina küll naeratasin. (Aga ühe teise lõigu peale, millest selgus, mida mõtleb kasutatud raamatute müüja raamatukoguhoidjast, ei naeratanud ma teps mitte.)

Selliseid tööelupäevikuid võiks tegelikult rohkem olla, iga ameti kohta. Ise ju kõikjal töötada ei jõua ning tuttavaidki ei ole igalt elualalt, kuid mida mõtleb-tunneb ühe või teise töö tegija, seda on küll huvitav lugeda.


Inge