Reportaaž suvelõpu Kanadast, Muskoka metsadest, kuhu autor oli legendaarses Metsaülikoolis osalemise järel unelema jäänud. Väliseestlaste armust, keda ta armutult analüüsima asus.
Ei saa enam ütelda, et kui oled lugenud Õnnepalu üht raamatut, oled lugenud neid kõiki. "Aakris" on midagi teisiti. Mingi uus toon. Aeg-ajalt on tavaline Õnnepalu, uinutab juba valvsuse, ja siis kõmaki! lajatab sõnaga, mida tema raamatuisse üldse kujutleda ei oska. Esimest korda oli ka põnevust, mitte küll selle tavalises, harjunud mõttes, aga just selle väliseestluse lahkamise pärast. Ja see hollywoodlik ime, mida autor koges oma viimasel Muskoka-päeval, pani mind esimest (jah, alles!) korda mõtlema, et ehk on ka tema raamatud nagu tavaline ilukirjandus ikka – väljamõeldud sündmustiku ja tegelastega. Sugestiivne mina-vorm on sisendanud siiani, et Õnnepalu raamatud ongi täht-tähelt tema elu.
Üldiselt, mõtles ta seal seitsme maa ja mere taga mida mõtles ja otsis mida otsis, leidis ta ikka ainult iseenda. Ei päästa enese eest ükski kaugus – ei geograafiline ega ajaline.
Tõnu Õnnepalu raamatuid lõpetades on alati natuke kahju, et need läbi saavad, ja raske hakata lugema kedagi teist. Õnneks on seekord "Lõpmatus" ootamas.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar