IME R. J. Palacio

Ma tean, et ma ei ole tavaline kümneaastane laps. Tähendab jah, ma teen tavalisi asju. Söön jäätist. Sõidan rattaga. Mängin palli. Mul on Xbox. Selline värk teeb minust tavalise lapse. Vist. Ja ma tunnen ennast tavalisena. Sisimas. Aga ma tean, et tavalised lapsed ei pane teisi tavalisi lapsi mänguväljakul kisades laiali jooksma. Ma tean, et tavalisi lapsi ei vahita kõikjal kuhu nad lähevad.

Lugu saab alguse sellest, kui Auggie läheb kooli. Mis võiks ju olla täiesti tavaline asi. Kõik käivad koolis. Aga August on tavaline poiss ebatavalises kehas. Just see välimus on asi, mis vajab harjumist. Kogu elu arstide vahet jooksnud ja koduõpetust saanud poiss satub põhikooli viiendasse klassi, kus käib palju lapsi. Ärge saage valesti aru, August ei ole mingi erak, aga tema välimusega poiss (ise kirjeldab ta oma välimust nii: “Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Mis iganes te arvate, tõenäoliselt on asi hullem“) pannakse võõrasse olukorda ning tema välimusega mitte harjunud laste ning täiskasvanute hulka. Teate, mis see kaasa toob? Esialgu kõike seda, mida on oodata – võõristust, isegi teatud määral kiusamist. Aga ka sallimist, sõprust ja ühtehoidmist. Loo moraal – ära hinda raamatut kaane järgi – on siinkohal väga õiges kohas, sest August on tegelikult (tavaline) kuldne poiss, kelle välimusega tuleb lihtsalt harjuda.

Lugu ennast oli üllatavalt lihtne lugeda (arvestades rasket teemat). Ja muidugi põnev ka, sest August ei ole ainuke, kes raamatus sõna saab. Saavad sõna sekka öelda ka teised tegelased: Augusti vanem õde Via (kuidas mõjutab tervet last see, kui vend on haige ning vajab rohkem tähelepanu?), Via sõbranna Miranda (kes on suur Augusti-fänn) ning Augusti (uued) sõbrad Summer ja Jack. Mõelda tasub ka ettekirjutuste peale (ettekirjutused = reeglid väga tähtsate asjade kohta). Ning kokku saabki ühe VÄGA HEA loo, mida peaksid kindlasti lugema KÕIK INIMESED – empaatiat ja üksteisemõistmist ei ole kunagi liiga palju.

Lõpetuseks härra Browne’i (Auggie inglise keele õpetaja) septembrikuu ettekirjutus: KUI SAAD VALIDA SELLE VAHEL, KAS SUL ON ÕIGUS VÕI OLED LAHKE, OLE LAHKE.


Liisi

KALMISTURAAMAT Neil Gaiman

Kui Silas lahkus kalmistult oma asju ajama, kõndis Bod pajupuu juurde vana kabeli kõrval ja kutsus Caius Pompeiust. Vana roomlane tuli hauast haigutades välja. „Aa. Jah. Elus poiss,“ ühmas ta. „Kuidas elu läheb, poiss?“ Bod vastas: „Väga hästi, härra.“ „Tore. Mul on hea meel seda kuulda.“

Nobody Owens, lühidalt Bod, on poiss nagu iga teine. Ainult et ta ei ole iga teine poiss. Tema koduks on vana surnuaed ning tema vanemateks kummitused (kõlab palju õudsemalt kui see tegelikult on, sest surnud on tegelikult ju ka kunagi elavad olnud). Tema kogu teadlik elu on möödunud surnute hoole all, kes kasvatavad ning õpetavad teda nagu oskavad (lugemist, kadumist, märkamatu olemist, unenägude külastamist – teate küll, neid tavalisi asju). Bod ei tohi surnuaiast lahkuda, sest seal ootab teda mõrvar nimega Jack, kes tappis Bodi ülejäänud pere. Ja ainuke koht, kus Bod on kaitstud, on seesama surnuaed linnakünkal. Samuti on see koht, kus juhtub paljugi põnevat…

Neil Gaiman on loonud oma suurepärase jutuvestmisoskusega veel ühe suurepärase maailma meie oma suure maailma sees. Vana surnuaed, kus elavad surnud (igaüks omamoodi värvikas tegelane), on omaette veider, natuke isoleeritud, aga väga hästi toimiv maailm.

„Kalmisturaamat“ võib kõlada õudsena (nagu ka „Laibast pruut“) ja seda ta veidi ongi. Aga kogu see surnute inimlikkus ning idee, et surnud kaitsevad väikest poissi ohtliku elava maailma eest, on väga haarav… See pöörab asjad vist veidi pea peale? Muidugi on ka surnuaias omad saladused ning ohtlikud kohad (muidu poleks ju põnev), kuid põhimõte on sama: tegeleme oma hirmudega ning surelikkusega. Järeldus – järjekordne Neil Gaimani meistriteos, mida on soovitatav lugeda nii natuke väiksematel kui ka päris suurtel.


Liisi

RUBIINPUNANE Kerstin Gier

„Tädi Maddy, miks on kõik nii kindlad, et Charlotte’il on ajareisija geen?“
„Sest… kas sa ei oska midagi lihtsamat küsida?“ tädi Maddy oli mu küsimusest üsna hämmeldunud.
„Kas Charlotte’i verd on uuritud? Kas kellelgi teisel ei võiks ka see geen olla?“ mu hingamine rahunes pikkamisi.
„Charlotte on päris kindlasti selle geeni kandja.“ 
„Kas sellepärast, et keegi on selle tema DNAs tuvastanud?“

„Inglike, sa küsid valelt inimeselt (…) Ma võin sulle öelda ainult seda, et Charlotte tuli ilmale juba sajandeid tagasi välja arvestatud ning täpselt temale määratud päeval.“ (…)
„Aga mis siis, kui nad arvestasid valesti?“
Ainult ühe päeva võrra! Nii lihtne see oligi. Meid oli segamini aetud. Mitte Charotte’il ei olnud seda kuradi geeni, vaid hoopis minul. Või meil mõlemal. Või… vajusin pingile istuma.
Vanatädi Maddy raputas pead: „Nad ei arvestanud valesti, inglike. Ma usun, et kui need inimesed üleüldse midagi hästi oskavad, siis on see arvutamine.“
Kes need „inimesed“ üldse on?
„Igaüks võib ju vahel arvutamisega eksida!“ vaidlesin mina. Vanatädi Maddy naeris: „Kardan, et Isaac Newton küll mitte.“

“Rubiinpunane” on raamat (esimene kolmest), mis alustab lugu Gwendolynist, kes on pärinud oma suguvõsas liikuva salapärase ajaränduri geeni. 16-aastase tavalise koolitüdrukuna nõuab see päris palju harjumist, sest kuigi ajarändajaks saab Gwendolyn, arvas kogu perekond, et geeni päris hoopis tema sarmikas täditütar Charlotte (ja kõik Isaac Newtoni matemaatika pärast!). Ja just Charlotte’i on selleks ette valmistatud alates lapseeast. Gwendolynil pole aga aimugi, kuidas selliste asjadega hakkama saada. Kohe asutakse aga asja (ajas rändamise kunsti) kallale ning üsna varsti leiab rahulikku elu armastav Gwendolyn, et ta on ümbritsetud Valvurite salaseltsist, elapseerimisest, saladustest ning mitte just väga usaldavast õhkkonnast.

Märksõnad raamatust – aja ja ruumi järjepidevus, saladused, ajamasina varastamine, sugupuud, sepitsused, kaarna vägi ja hea huumor (kõige parem asi selles raamatus). Vahemärkusena olgu ära toodud, et kogu see ajas tagasi rändamise segadus (kes? millal? kuidas seotud?) ning sellega seotu võivad igaühe segadusse ajada (mitte ainult Charlotte’i) – õnneks on kirjanik teinud kõik, et lugejat aidata ning segadusse jääb vaid see, kes ei süvene. Ja veel (ma ei saa kuidagi märkimata jätta) – Gwendolyni parim sõbranna Lesley on raamatukoguhoidja (uudishimulik, laia silmaringiga, põhjalik ja allikakriitiline) suurepärane näide.

Hea raamat! Ootame kannatamatult järge =)


Liisi

PS. Raamatu järgi on valminud ka saksakeelne film „Rubinrot“ ja raamatukokku on jõudnud ka raamatu teine osa "Safiirsinine".

CHARLOTTE TWEED: SEIKLUSED ANNARUUNUSEMAAL Allegra Skye

Charlotte Tweed on 15-aastane orb, kes elab kasuperes, mille eesotsas on kuri kasuema Ann. Ühel päeval kohtub Charlotte veidra mehega, kellel on täpselt sama veider nimi: Tom Thotteldon. Tom (kes osutub võluriks) viib ta oma maailma Bellinsi kooli, kus on palju maagiat ja üliharuldased draakonibeebid, kelle kasvatamine saab õpilaste põhiülesandeks. Charlotte'i jaoks on kõik alguses väga segane ning temale määratud draakonibeebi Althea on üpriski kangekaelne ning ei taha kuidagi sõna kuulata.

Et alustuseks kõik päris ausalt ära rääkida, siis mina arvan, et see on üks väga ebaühtlane raamat. Idee on olemas ning põnev, aga tundub, et autoril oli kiire või ei ole suutnud ta oma mõtteid piisavalt koondada. Raamat mõjub pigem nagu kondikava, millele annaks palju liha külge kasvatada. Aga kahjuks seda ei tehta. Idee on hea – loodud maailm tore, kuid avamata. Asjad juhtuvad, kuid need tekitavad vaid hetkeemotsioone, neid ei peegeldata, nende üle ei juurelda. Äkki ja järsku tekkivad teadmised ning emotsioonid peaksid ju ka kusagilt tulema ning peegeldust nõudma (kuidas ma seda teadsin?), äkiline valgustus ei anna mulle kui lugejale just palju (vähemalt minu meelest). Pika hala lõpetuseks oli raamatut lugedes peaaegu pidev tahtmine karjuda MIKS? KUIDAS? ja mõnikord isegi MILLEKS? (ja mitte hea mõttes). Autor oleks nagu veidi kitsi just tausta jagamisel või teab Charlotte tegelasena rohkem kui autor kirjutajana? Aeg-ajalt tuleb ette ka paremaid hetki ja raamat muutub loetavamaks (sellest ka siis ebaühtlus).

Raamatule ei aita kaasa ka selle iseloomustamine harrypotterlikuna. See tuleb raamatule rohkem kahjuks. Tõsi, tegemist on orvuga, kes satub halva kasuema juurest teise maailma ning omapärasesse kooli (oi kui tore oleks see kool, kui värve juurde lisada!). AGA kui keegi mainib harrypotterlikkust, ootan mina ka vastavat kvaliteeti. Charlotte Tweedi puhul leiame vaid sirgjoonelise loo, mis tekitab sirgjoonelisusele vaatamata palju segadust. Ja tegelastest ma parem ei hakka rääkimagi (vihje – see jääb harrypotterlikkusest valgusaastate kaugusele). Siiski on ka mõned pärlid – näiteks aeg-ajalt võib leida huvitavaid võrdlusi või kõnekäände nagu näiteks „Nüüd olid kõik nende asjad laiali, nagu Kört-Pärtli särk“ või „Charlotte ei taibanud neist ööd ega mütsi“. Tõesti? Kört-Pärtli särk? Ööd ega mütsi? Vägev!


Liisi

LABÜRINDIJOOKSJA James Dashner

Kes mäletab veel antiik-kreeklaste müüti Minotaurusest – koletisest, kes oli pooleldi härg ja pooleldi inimene? Lühidalt oli lugu nii, et see koletis elas labürindis ning ihkas inimliha, mis toodi talle andamina seitsme neiu ja seitsme noormehe kujul, kuni Kreeka kangelane Theseus Minotauruse tappis.

See on esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui tahan kirjeldada „Labürindijooksjat“. Olgu, pole ühtegi pooleldi-koletis-härga, kuid on painajad – masin-koletised (kes minu vaimusilmas näevad välja nagu automatiseeritud nälkjad) labürindis, ning poisid, kes elavad labürindi keskel asuval välul. Süsteem toimib järgmiselt – igal õhtul sulguvad uksed, mis viivad ümbritsevasse labürinti ning labürinti ilmuvad painajad. Välul olijad on tänu ustele painajate eest öösiti kaitstud, seda muidugi juhul, kui nad ööseks labürinti ei jää, ning igal hommikul avanevad labürindi uksed ning väljavalitud poistegrupp, ehk siis jooksjad, asuvad väljapääsu otsima.

Poisid ise on saabunud välule kastis, ning ei mäleta oma eelmisest elust peale eesnime suurt midagi. Nad on tänu kasti saadetud varudele ellu jäänud ning loonud oma miniühiskonna, kus kõigil on omad ülesanded. Kui Thomas labürinti saabub, on kõige kauem viibinu elanud seal juba kaks aastat ning väljapääsu labürindist pole selle ajaga leitud. Kuid siis muutub midagi ning väljapääsu leidmisega läheb kiireks… Nimelt ei saabu enam varusid ning uksed ei sulgu enam ööseks. Ja painajad hakkavad ükshaaval poisse kaasa viima.

„Labürindijooksja“ on põnev lugemine. James Dashner on kirjutanud raamatu, mis jookseb peas tõepoolest nagu film (jooksvate piltidena peaks raamat ilmuma juba selle aasta sügisel). Kirjeldused ei ole pikad, kuid on piisavalt täpsed, et autori loodud maailm saaks selgeks ja ilmuks silme ette. Ning põnevust jagub igale leheküljele.


Liisi

POOLPAHA Sally Green

Veedan Walesis üle kuu aja. Mul on hea meel, et oma keha paremini tundma õpin, aga ma tunnen ka mõningast kohmetust. Mul on nimelt tunne, et mu isa jälgiks mind kuidagimoodi. Ta näeb kõike, mida ma teen. Ta noogutab targalt kõigi nende avastuste peale, mida ma oma kehas tuvastan, naeratab heakskiitvalt, kui jänese kinni püüan, nülin ja ära küpsetan, aga vangutab pead, kui teen mõne halva otsuse ja pean seetõttu leppima kesise peavarjuga või ületama jõe kehvas kohas. Mida ma ka teen, tajun tema hindavat pilku ning ootan iga päev, et ta minu juurde ilmuks. […]

Minu viieteistkümnenda sünnipäevani on kolm nädalat. Ma ei taha riskida uue hindamisega. Olen kindel, et nõukogu näeb, mis mu kehaga toimub ja kuidas ma muutun, ning mu lõppkoodiks ei jää enam määratlemata. Keegi pole mulle öelnud, mis saab siis, kui mind määratletakse Musta nõiana, aga kuna kõik Suurbritannia Mustad nõiad püütakse kinni või tapetakse kohapeal, on mul pilt üsna selge.

Sellest raamatust olin juba enne kuulnud päris palju. Kõik kiitsid, kui tore, põnev ja hea raamat on tulemas. Aga kui ma lugesin eestikeelset tutvustust, läks kuidagi isu ära. Esiteks juba pealkiri tundub mulle kohmakas. Poolpaha? Misasi see veel on? Mõtlesin, et viga on tõlkijas, et palju paremini kõlaks ju halb pool, paha pool, poolkurjus või ükskõik mis peale „Poolpaha“. Aga siis nägin originaali pealkirja, milleks on „Half Bad“ ja mõistsin, et tegu on lihtsalt veidi kohmaka pealkirjaga. Sama jutt käib ka raamatu tutvustuse kohta, mis muidu on täiesti jabur, ma mõtlen „sa pead vaid põgenema ja leidma Mercury, musta nõia, kes sööb poisikesi“. Ilmselt on tahetud raamatut tutvustada mingil salapärasel viisil, kuid vähemalt minu jaoks ei tule see küll hästi välja. Olgu, aitab sellest jauramisest küll. Nüüd räägime raamatust ENDAST.

Lühidalt on siis lugu järgmine: tänapäeva tavamaailmas elavad tavaliste inimeste kõrval salaja nõiad, kes on jaotunud olemuselt kahte leeri – valged ja mustad. Loo peategelane Nathan Bryn on nii-öelda poolekoodine – pooleldi must ja pooleldi valge. Olgu lisatud, et Walesis ja Inglismaal, kus tegevus toimub, ei ole musti nõidu just palju järele jäänud, sest nad on lihtsalt valgete poolt maha tapetud. Sellest ka Nathani tagakiusatu positsioon (ikkagi pooleldi must). Ta lahutatakse tema perekonnast, pannakse puuri ning alustatakse väljaõpet, et ta tapaks oma isa (kõige suurem ja julmem must nõid).

Kui jätta välja raamatu tutvustav tekst, siis oli raamat täiesti põnev ja lugemiskõlbulik. Nathani tagakiusamisel Valgete nõidade nõukogu poolt on ju palju ühist näiteks juutide tagakiusamisega 20. sajandi esimesel poolel ning peategelane ise on poiss, kes armastab metsas ringi uidata ning elektroonikaseadmed tekitavad tema peas ebameeldivaid sisinaid-susinaid, nii et ka neid ta väldib. Selles mõõtes võiks öelda, et teataval määral tänapäevase stereotüüpse noore vastand. Üllatavalt läheb tal ka lugemine väga vaevaliselt (tavaliselt, kui raamatute lugemisest juttu tuleb, on peategelased just suured raamatulugejad, ei tea küll, miks?). Muidugi ei tähenda see, et ta oleks rumal. Kaugel sellest. Ja nagu ilma isata kasvanud poisid ikka, idealiseerib ta oma isa, kuigi kõik talle selgeks püüavad teha, et tema isa on põhimõtteliselt kurjus ise.

Veel üks asi, mis mind mõtlema paneb, on see, et kirjanikuks on naine (kellele see on üks tubli ja igati tugev esimene noorteromaan ja raamat üldse), aga raamatu peategelaseks on teismeline poiss. Pole minu otsustada, kui hästi on sellevanuse poisi mõttemaailm ära tabatud. See jääb vastava publiku otsustada. Lihtsalt paneb mõtlema. Lõppkokkuvõtteks võin öelda – ära hinda raamatut tema kaane (tutvustava teksti) järgi.


Liisi

STALINI MURTUD NINA Eugene Yelchin

Kallis seltsimees Stalin

Ma tahaksin Teid isiklikult tänada oma rõõmsa lapsepõlve eest. Olen õnnelik, et saan elada Nõukogude Liidus, maailma kõige demokraatlikumas ja edumeelsemas riigis. Ma olen lugenud, kui raske on laste elu kapitalistlikes riikides, ja ma tunnen kaasa kõikidele neile, kes ei ela NSV Liidus. Nemad ei näe kunagi oma unistuste täitumist …

Saša on poiss, kes tahab üle kõige pioneeriks saada. Sest stalinlikul Venemaal ei ole lapsel suuremat uhkust kui kanda punast rätti ning aidata üles ehitada kommunismi. Saša suureks eeskujuks on tema isa, kes on kangelane ja keda Stalin ise on kutsunud „raudseks luuaks, mis pühib kahjurid meie hulgast“. Sestap arvabki Saša, et kui tema isa ööl enne Saša ihaldatud pioneeriks võtmist ära viiakse, on tegu suure eksitusega. Sest tema isa on ju kommunistlik kangelane! Järgnevad segased sündmused, mille käigus avastab Saša Nõukogudemaa kohta nii mõndagi vastuolulist.

„Stalini murtud nina“ on üks lasteraamat, mis käsitleb VÄGA tõsiseid teemasid ning pakub päris palju kõne- ja mõtteainet. Kajastuvad stalinismiaegne paranoia, hirm ja ükskõiksus. Raamatu lõpus on ära toodud ka seletused näiteks selle kohta, kes olid pioneerid ja informaatorid või mis on Kreml. Lisaks on võimalik rohkem teada saada autori kohta, kes kirjeldab „Stalini murtud nina“ kui teataval määral autobiograafilist raamatut („Lapsena ma ei teadnud, et meie reaalsus on rusuv, sest ma ei tundnud mingit teistsugust elu. Kommunistist isa tõttu uskusin ma kommunistlikesse ideaalidesse“). Ka elas autor lapsepõlves samasuguses ühiskorteris nagu Sašagi.

Kokkuvõttes on see raamat minu jaoks nagu stalinismiaegse elu kokkusurutud ja tihendatud versioon, mida on kohati raske, aga põnev lugeda.

Mida on lastekirjanduse uurija Jaanika Palm "Stalini murtud ninast" kirjutanud, saab teada siit.


Liisi