SUUR TÕLL

"Suur-Tõll", Ilukirjandus ja Kunst 1946, ill H. Valtmann, 40 lk

Eno Raud "Suur-Tõll", Eesti Riiklik Kirjastus 1959, ill H. Mitt, 22 lk

Rein Raamat "Suur Tõll", Perioodika 1982, ill Jüri Arrak, 28 lk

"Suur-Tõll", 1991, Looduse 1940. aasta väljaande faksiimile, ill H. Valtman ja R. Kivit, 16 lk

Eno Raud "Suur-Tõll", Tänapäev 2000, ill Rein Lauks, 19 lk

"Suur Tõll, Saaremaa vägimees", Ilo 2009, toim Marin Laak, ill Helmut Valtman, 88 lk

Andrus Kivirähk "Suur Tõll", Varrak 2014, ill Jüri Arrak, 52 lk

Põnev teekond rahvajutu muutumisest ilukirjanduseks. Kui lugeda neid raamatuid ilmumise järjekorras, siis on pilt hüplik, kirjanike omanäolisus vaheldub rahvapärasusega. Tegelikult võiks alustada 2009. aasta väljaandest, mis põhineb Peeter Süda kogutud ja kirja pandud lugudel, täpsemini nende 3. trükil 1911. aastast. See on kõige põhjalikum, varustatud ka märkustega ja toimetaja järelsõnaga. Sealt edasi 1991 ilmunud faksiimile, siis 1946, seejärel Raud ning lõpuks Raamat ja Kivirähk. Sedakaudu liikudes hakkab hästi silma ka, kuidas Saaremaa vägilasest saab lihtsalt vägilane, kõigepealt hakkavad kaduma vanad isiku- ja seejärel ka kohanimed, kuni viimaks mainib Raamat veel vaid Saaremaad ja Kivirähk ei ütle enam otsesõnu sedagi, et Tõll just Saaremaal elas (üks lause laseb seda küll oletada).

Omamoodi nauditavad on kõik raamatud, kuid eredamalt tõusevad esile ikkagi sisult varaseim (2009) ja hiliseim (Kivirähk 2014).

Inge

SEE ÕIGE LUULEÕPIK (:)kivisildnik

(:)kivisildnik "See õige luuleõpik", Jumalikud Ilmutused 2015, 270 lk

Ongi tõesti õpik, nii luule lugemise kui ka kirjutamise õppimiseks. (:)kivisildnikule omaselt küll karvaste ja haisvate sõnadega pikitud ja kuri, kuid tegelikult sisaldab häid nõuandeid. (Kusjuures raamatut lugedes saab need väga soodsalt, autori sõnul ei anna ta vabakutselise kirjanikuna muidu kellelegi head nõu alla 300.- ühiku.)

Õrnahingelise poeedi ehmatab ilmselt esialgu ära, nii et mõneks ajaks võib kaduda isegi sahtlisse kirjutamise julgus, aga pikemas perspektiivis tuleb arvatavasti kasuks. Siin oleks (:)kivisildnikul tegelikult mõtlemisainet: neid, kes kärkimise ja mõnitamise peale õpivad, on palju vähem kui neid, kes õpivad pai ja präänikuga. Kole palju lolle jääb niiviisi harimata.

Igatahes soovitan sirvida ka põhimõttelisel (:)kivisildniku-vastasel, kuid kriitikameelt päris nulli keerata siiski ei maksa.

Inge

PRESIDENDI KAABU Antoine Laurain

Antoine Laurain "Presidendi kaabu", Eesti Raamat 2020, tlk Sirje Keevallik, 185 lk

Kui ma peaksin seda raamatut ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna võluv. Lugedes oli kogu aeg tunne, justkui vaataks head Prantsuse filmi. Tõsi, lõpupoole hakkas küll Hollywoodi sisse tulema, aga mitte nii tugevalt, et oleks päris häirinud.

Kõike oli parasjagu. Sisu, mis oli huvitav viimase punktini, on edasi antud just paraja hulga sõnadega: ei mingit vahutamist, aga mitte ka ülilühilausetega iseäratsemist. Tekkis lausa soov osata prantsuse keelt, et võrrelda, kas tekst ongi nii hea või on lihtsalt tõlge suurepärane. Igasuguseid muid soove – teada saada, vaadata – tekkis ka, nii et ühtelugu pidi guugeldama, see läks lõpuks juba veidi tüütuks. Aga see vist pole enam raamatu viga, vaid hakkab ametiga külge.

Sisu? Ühe tähtsa kaabu teekond mööda inimesi, kelle elu vajas tõuget, et surnud punktist edasi saada. Vaimustav seeneniidistik, mida kohtab sageli ka päris elus, kui oskad tähele panna.

Vahel viib elu meid uutele radadele ja me ise ei märkagi, millal tee hargnes, saatuse suur GPS ei juhi meid ettenähtud suunas ja ükski ekraan ei hoiata, et tagasiteed pole (lk 139).

Inge