SUUR TÕLL

"Suur-Tõll", Ilukirjandus ja Kunst 1946, ill H. Valtmann, 40 lk

Eno Raud "Suur-Tõll", Eesti Riiklik Kirjastus 1959, ill H. Mitt, 22 lk

Rein Raamat "Suur Tõll", Perioodika 1982, ill Jüri Arrak, 28 lk

"Suur-Tõll", 1991, Looduse 1940. aasta väljaande faksiimile, ill H. Valtman ja R. Kivit, 16 lk

Eno Raud "Suur-Tõll", Tänapäev 2000, ill Rein Lauks, 19 lk

"Suur Tõll, Saaremaa vägimees", Ilo 2009, toim Marin Laak, ill Helmut Valtman, 88 lk

Andrus Kivirähk "Suur Tõll", Varrak 2014, ill Jüri Arrak, 52 lk

Põnev teekond rahvajutu muutumisest ilukirjanduseks. Kui lugeda neid raamatuid ilmumise järjekorras, siis on pilt hüplik, kirjanike omanäolisus vaheldub rahvapärasusega. Tegelikult võiks alustada 2009. aasta väljaandest, mis põhineb Peeter Süda kogutud ja kirja pandud lugudel, täpsemini nende 3. trükil 1911. aastast. See on kõige põhjalikum, varustatud ka märkustega ja toimetaja järelsõnaga. Sealt edasi 1991 ilmunud faksiimile, siis 1946, seejärel Raud ning lõpuks Raamat ja Kivirähk. Sedakaudu liikudes hakkab hästi silma ka, kuidas Saaremaa vägilasest saab lihtsalt vägilane, kõigepealt hakkavad kaduma vanad isiku- ja seejärel ka kohanimed, kuni viimaks mainib Raamat veel vaid Saaremaad ja Kivirähk ei ütle enam otsesõnu sedagi, et Tõll just Saaremaal elas (üks lause laseb seda küll oletada).

Omamoodi nauditavad on kõik raamatud, kuid eredamalt tõusevad esile ikkagi sisult varaseim (2009) ja hiliseim (Kivirähk 2014).

Inge