Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2020 postitused

PIIA PRÄÄNIKU LOOD Kairi Look

Kujutis
Kairi Look "Piia Präänik kolib sisse", Tänapäev 2015, ill Ulla Saar, 104 lk Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid", Tänapäev 2019, ill Ulla Saar, 143 lk Hoogne ja lustakas lugemine Präänikute perest, nende sugulastest, sõpradest ja naabritest. Esimene raamat on veidi taltsam, siis on Präänikud äsja kolinud ja elavad alles sisse. Teine raamat on tempokam, õhus on palju küsimusi, mis lõpuks mõistagi vastuse saavad. Tegelased on värvikad, mõni kohe iseäranis sümpaatne, mõni mitte nii väga. Piia on esimese-teise klassi laps (koolist on küll üsna vähe juttu), nii et sobib ilmselt samaealistele. Ettelugemiseks ka veidi pisematele. Ainult mitte poliitikute lastele, neist hakkas küll väga kahju ... Inge

Kunstiteaduse algkursus

Kujutis
Susie Hodge "Miks on kunstis nii palju alasti inimesi? ja teisi olulisi küsimusi kunsti kohta", Sinisukk 2017, tlk Marja Liidja, ill Claire Goble, 96 lk Lihtsas keeles ja toredate illustratsioonidega raamat, mis suunab kunstiteoseid ja kunsti kui nähtust teadlikumalt vaatlema. Mõeldud lastele, kuid harib kindlasti ka kunstikaugeid täiskasvanuid. Põhjalikkust oodata ei maksa, ülesehitus on nagu tänapäeva aimeraamatutel ikka: kild siit, kild sealt; kuid huvi äratamiseks on väga hea. Soovitan! Inge

Nõiduslik Jüssi

Kujutis
Fred Jüssi "Maailma mõte", Ajakirjade Kirjastus 2005, 99 lk Kaunis kinkeraamat, mis küllap paljudel kingiks saaduna koduriiulis tolmu kogumas. Nagu see kinkeraamatute saatus sageli on. Pildid vahelduvad selles mõtisklustega, üsna "Olemise ilu" filmi moodi, aga pildi-sõna proportsioon on teine: sõna kasuks. Vähemalt minu jaoks. Ja sõna on seal selline, et ... teeb su lihtsalt ära. Ma ei ole kunagi olnud mingi Jüssi-fänn, "Olemise ilugi" oli mulle vaid lõõgastav pildiseeria, ei muud, ja nii lugesin seda raamatut üsna puhta lehena. Nii ongi kõige parem lugeda, igasuguste ootusteta, eelarvamuste kilbita. Mõtiskleb autor sellest, mida pildistab – loodusest, kuid nõnda, et aina rohkem hakkab aastaring meenutama inimese eluringi, kuni viimaks kõlasid raamatu lõpusõnad – olgu talv meile armuline! – kui vanaduspäevadele õnnistuse palumine. Selle valguses tuli tahtmine kõik uuesti üle lugeda, uue pilguga. Väikestviisi nõiaring. "Tuisu" peat

"Tänasegi päeva tee on üle külvatud teostamata kavatsuste laipadega"

Kujutis
Karl Ristikivi "Päevaraamat: 1957–1968", Eesti Kirjandusmuuseum, Varrak 2008, 1112 lk Ma olen vapustatud. Selle raamatu sisust ja et ma selle läbi lugesin. Et pealtnäha vaimselt nii rikas elu võib tegelikult täis olla niisugust hirmu, üksildust, ängi, masendust, valu, meeleheidet, lootusetust ... Ja seda enamasti ilmaaegu. Polegi vist lugenud paremat näidet sellest, kuidas inimene on oma mõtete piinlev ohver. 1000 lehekülge peaaegu lakkamatut hala, mis kutsus esile vaheldumisi ärritust ja kaastunnet. Iga kord, kui Ristikivi karjatas: "Kui kaua mu närvid nii vastu peavad!", mõtlesin mina sama oma närvide kohta. Ja vahel hakkas lausa õudne: mina ainult loen, aga tema  e l a s  seda elu! Ja tõenäoliselt mitte ainult need kümmekond aastat, vaid ka sellele eelnenud ja eriti järgnenud aastad. Muidugi oleksin ju võinud lugemise katki jätta (ja seda ma mitu korda tegin ka), aga tahtsin ikka näha, kas midagi muutub, ja mismoodi ta küll oma tolle perioodi teosed kir