PIIA PRÄÄNIKU LOOD Kairi Look

Kairi Look "Piia Präänik kolib sisse", Tänapäev 2015, ill Ulla Saar, 104 lk

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid", Tänapäev 2019, ill Ulla Saar, 143 lk

Hoogne ja lustakas lugemine Präänikute perest, nende sugulastest, sõpradest ja naabritest. Esimene raamat on veidi taltsam, siis on Präänikud äsja kolinud ja elavad alles sisse. Teine raamat on tempokam, õhus on palju küsimusi, mis lõpuks mõistagi vastuse saavad. Tegelased on värvikad, mõni kohe iseäranis sümpaatne, mõni mitte nii väga.

Piia on esimese-teise klassi laps (koolist on küll üsna vähe juttu), nii et sobib ilmselt samaealistele. Ettelugemiseks ka veidi pisematele. Ainult mitte poliitikute lastele, neist hakkas küll väga kahju ...


Inge

Kunstiteaduse algkursus

Susie Hodge "Miks on kunstis nii palju alasti inimesi? ja teisi olulisi küsimusi kunsti kohta", Sinisukk 2017, tlk Marja Liidja, ill Claire Goble, 96 lk

Lihtsas keeles ja toredate illustratsioonidega raamat, mis suunab kunstiteoseid ja kunsti kui nähtust teadlikumalt vaatlema. Mõeldud lastele, kuid harib kindlasti ka kunstikaugeid täiskasvanuid. Põhjalikkust oodata ei maksa, ülesehitus on nagu tänapäeva aimeraamatutel ikka: kild siit, kild sealt; kuid huvi äratamiseks on väga hea. Soovitan!


Inge

Nõiduslik Jüssi

Fred Jüssi "Maailma mõte", Ajakirjade Kirjastus 2005, 99 lk

Kaunis kinkeraamat, mis küllap paljudel kingiks saaduna koduriiulis tolmu kogumas. Nagu see kinkeraamatute saatus sageli on.

Pildid vahelduvad selles mõtisklustega, üsna "Olemise ilu" filmi moodi, aga pildi-sõna proportsioon on teine: sõna kasuks. Vähemalt minu jaoks. Ja sõna on seal selline, et ... teeb su lihtsalt ära. Ma ei ole kunagi olnud mingi Jüssi-fänn, "Olemise ilugi" oli mulle vaid lõõgastav pildiseeria, ei muud, ja nii lugesin seda raamatut üsna puhta lehena. Nii ongi kõige parem lugeda, igasuguste ootusteta, eelarvamuste kilbita.

Mõtiskleb autor sellest, mida pildistab – loodusest, kuid nõnda, et aina rohkem hakkab aastaring meenutama inimese eluringi, kuni viimaks kõlasid raamatu lõpusõnad – olgu talv meile armuline! – kui vanaduspäevadele õnnistuse palumine. Selle valguses tuli tahtmine kõik uuesti üle lugeda, uue pilguga. Väikestviisi nõiaring.

"Tuisu" peatükis meenutab Fred Jüssi üht Juhani Aho laastu, kus tuisu teenena nähakse, et ta peidab ära kõik vanad rajad ja sunnib niiviisi inimesi avama endile uusi. Eks nii võib vaadata ka praegust olukorda: mitte vangipõlvena, vaid võimalusena teha üleüldine restart. Ja eks tänu praegusele "tuisule" pääse ka kinkeraamatud valguse kätte oma kangeks jäänud lehti sirutama, tavalises argisaginas seda vaevalt juhtub.

Fred Jüssi on omal ajal teinud ära vist ka Aleksander Suumani, kes kirjutas temast mitu luuletust:

FRED JÜSSI PÕIKAS SISSE

mu väravast, ohkis ja puhkis
tohutu taakami all.

Ta tassis kadakanõmme
ja merd, mis nõmme kohal
mühas ja kohas.

End hetkeks ta vabastas koormast.
Ma pakkusin kanget teed.
Siis läks ta jälle oma teed,
puhvaikas ja paljajalu,
kummargil ja lookas.

Viis kaasa kadakanõmme
ja mere, mis nõmme kohal
mühas ja kohas,
mis sa teed.

FRED JÜSSI JUHTUM

Pealt vaadates inime mis inime.
Kui küsida: kus sa sündisid?
võpatab ta, hakkab ajama
umbes taolist pada:

"Aruba saarel Kariibi
meres Venezuela ranniku
lähedal romantilistel
motiividel 1935."

Oled sa indiaanlane?
Kreool?

Ta raputab suurt pead.
"Eestlane."

Rohkem pole soovitav küsida.
Mütoloogilised olendid
võivad kergesti haihtuda.

(Meenub M. Underi rohesilmne
merilehmade paimendaja.)

Asi niigi selge.
Ta on üks neist,
keda tavaliselt ei näe
(arvatakse, et kehaaine erineva
võnkesageduse tõttu),

tõenäoliselt pärit siitsamast
Lagedilt;
võib-olla Tudust.

Korter Tallinnas Tina tänaval?
Ei usu.

Kui helistada või külla minna,
pole teda lihtsalt kodus.

Üks haldjatar sosistab uksepraost:
"Jah, pole kodus."

Kogu aeg kusagil
                              nelja tuule peal.

Inge

"Tänasegi päeva tee on üle külvatud teostamata kavatsuste laipadega"

Karl Ristikivi "Päevaraamat: 1957–1968", Eesti Kirjandusmuuseum, Varrak 2008, 1112 lk

Ma olen vapustatud. Selle raamatu sisust ja et ma selle läbi lugesin.

Et pealtnäha vaimselt nii rikas elu võib tegelikult täis olla niisugust hirmu, üksildust, ängi, masendust, valu, meeleheidet, lootusetust ... Ja seda enamasti ilmaaegu. Polegi vist lugenud paremat näidet sellest, kuidas inimene on oma mõtete piinlev ohver.

1000 lehekülge peaaegu lakkamatut hala, mis kutsus esile vaheldumisi ärritust ja kaastunnet. Iga kord, kui Ristikivi karjatas: "Kui kaua mu närvid nii vastu peavad!", mõtlesin mina sama oma närvide kohta. Ja vahel hakkas lausa õudne: mina ainult loen, aga tema  e l a s  seda elu! Ja tõenäoliselt mitte ainult need kümmekond aastat, vaid ka sellele eelnenud ja eriti järgnenud aastad.

Muidugi oleksin ju võinud lugemise katki jätta (ja seda ma mitu korda tegin ka), aga tahtsin ikka näha, kas midagi muutub, ja mismoodi ta küll oma tolle perioodi teosed kirjutatud sai – nii et võtsin aga jälle selle kobaka riiulist välja.

Kirjutatud ta sai. Vihatud palgatöö kõrvalt, pea-, kõhu- ja/või hambavalu saatel, sageli hambad ristis. (Ja millist vaeva pidi nägema info hankimisel! Internet on selle juba täiesti meelest viinud.) Kuigi ta mõnikord kurtis, et see koorem ta laiaks litsub, tundusid need ajad talle paremini sobivat: mustadele mõtetele jäi vähem ruumi. Ja õnneks sai ta paar korda aastas reisidel puhata, need korrad olid puhkuseks ka mulle lugejana, sest kuigi ega ta lausa õnnelik polnud ju kunagi (ei julgenud olla), siis vähemalt ei kurtnud ta reisidel nii hirmsasti.

Kogu sellest sarjamisest võib jääda mulje, et seda raamatut ei tasugi lugeda. Tasub ikka, see annab hea sissevaate pagulusse. Paraku küll inimesele, kes tahab kasvada oma rahva hulgas, juured maas kinni, mitte olla suvaline kübemeke tuules, on seegi pilt ennemini trööstitu.

Isegi registreid tasub sirvida, seal saab ilusa punkti lugu, mis seda päevikut läbib.


Inge

PS. Postituse pealkirjaks on tsitaat raamatu 34. leheküljelt. Oma poeetilisuses erandlik, kuid mõte kordub argisemas sõnastuses oi kui sageli.