TÕDE VÕI TEGU. STELLA Kristi Piiper

Milline hullumaja, mõtles Stella. Kogu tema elust oli korraga saanud täielik hullumaja, ja seda sõna otseses mõttes. … Kõik tundus olevat nii lootusetult sassis ja parandamatult korrast ära, et väga raske oli selgelt mõelda.

Päeval kui Stella sai 14, kadus tema ema jäljetult. Aasta aega hiljem pole teada muud, kui et ema on ikka veel kadunud ja ühtegi niidiotsa ei ole. Kuna Stella oma isast mitte midagi ei tea, siis on tema hooldajaks vanatädi Asta ning kahekesi (põhiliselt küll Stella iseseisvalt) saavad nad hakkama.

Siis saabub Stella 15. sünnipäev ja tädi Asta saab insuldi ning Stella kõige suurem hirm, lastekodusse sattumine, terendab hirmutaval ja segasel silmapiiril. Lisaks sellele sekkuvad Stella ja tema parim sõbranna Kärt veel klassivendade segastesse tegemistesse ning satuvad ka ise hätta…

Detektiivilugu, väike romanss ja veidi salapära ning ongi raamat koos. Kuhu kadus Stella ema? Kes on salapärane Stellat jälitav mees? Mis värk nende klassivendade ning nende tegemistega on? Küsimusi on palju ning eks neist mõned saavad ka vastuse.

Sündmusterohke ja põnev lugemine, aga minu jaoks veidi pinnapealne. Kohati tundub mulle, et peategelane peaks hoopis olema hakkajam parim sõbranna Kärt. Ja Stella ema on ka veidi peast põrunud, kui minu arvamust teada tahate. Selliste asjade varjamine oma lapse eest on nõrk, isekas ja lapsele ohtlik. Nii et kui ma ühest küljest ütleksin, et tegu on ebausutavate karakteritega, siis ma eksin. Sest lõppude lõpuks on inimesed mõnikord isekalt enesekesksed (nagu Stella, tema ema ja ka teised raamatutegelased oma valikutes aeg-ajalt on).

Kokkuvõttes üks tore lugu, kuid teemakäsitlus (seekord siis vaimse tervise hädad ja nendega toimetulek) oleks võinud minu jaoks olla põhjalikumalt kajastatud.


Liisi

PS. Raamatutreiler on samuti YouTube'is olemas (tahad ka näha? Klikka siia)

UDUPRINTS Carlos Ruiz Zafón

Kujusid silmitsedes sai Max aru, et kujud ei paikne mitte ringidena, vaid jäljendavad kuusnurka. … Max tõusis püsti ja vaatas viirastuslikku vaatepilti enda ümber. Ta lasi pilgul käia üle tuules õõtsuvasse umbrohtu mattunud kujude, kuni tema silmad peatusid suurel klounil. Üle Maxi selja jooksis judin ning ta taganes sammukese. Klouni ettesirutatud käsi, mis oli hetk tagasi olnud rusikasse pigistatud, oli nüüd kutsuvalt peopesa ülespidi.

Aasta on 1943, kui Maximilian Carver otsustab kolida oma pere sõja eest kaugemale, ühte mere ääres asuvasse linnakesse. Niisiis on Max, Irene ja Alicia sunnitud jätma oma tavapärase elu ja sõbrad ning kolima koos oma vanematega tühjalt seisnud majja mere ääres. Vana ja kõpitsemist vajava maja taga asub kummaline kujudega aed. Kujudega, mis vahetavad kohti. Kujudega, millel tundub olevat seos sealkandis kunagi toimunud laevahukuga. Klouniga, kes ilmub Alicia unenägudes. Max sõbruneb kohaliku poisi Rolandiga, kellega koos asuvad lahendama seda salapärast müsteeriumi. Ning tundub, et saladuste võti asub Rolandi vanaisa ja kohaliku majakavahi Victor Kray käes…

Tegu on tõelise pimedal sügisõhtul lugemist vääriva raamatuga. Carlos Ruiz Zafón on suutnud luua tõeliselt kõheda ja salapärase õhustikuga ning kaasahaarava loo. Kusjuures tegu on tema esimese avaldatud raamatuga (aastal 1993). Oma vaatepuntidest viivad lugu edasi Max, Roland, Alicia ja Victor Kray ise. Salapärane uduprints, kes vahetab lubadusi teenete vastu, meenutab õige veidi Timm Thalerit ja Turak’i või siis kuninga ja Rumpelstiltskini motiivi.

Igal juhul soovitan!


Liisi