KAUNIS KURJUS Rebecca James

Ja ma ei usu enam, et on olemas head viisi kaotusega toimetulemiseks. Su õlul on kohutav valu – alaline jube koorem – ning sellest rääkimine ei võta koormust su õlult ega muuda seda kergemaks. Racheli surm oli kõigist mõeldavaist jubedaim. Selle kalgi tõe vastu pole sõnadest abi. Rachel on surnud. Ta on igaveseks läinud ja me ei näe enam iial tema armsat nägu, ei kuule enam iial tema muusikat. Ta on surnud. …

Surun nimetissõrme väikesele ümmargusele armile põlve kohal. See on ainus füüsiline märk ööst, mil Rachel tapeti, ainus füüsiline vigastus, mis mulle osaks sai. Tol kohutaval päeval suri Melbourne’is vale tüdruk. Ja kuigi ma ei saa ju tegelikult soovida, et oleksin surnud Racheli asemel – ma ei ole kaugeltki piisavalt julge, et olla märter –, tean suurepäraselt, et suri parem õde.

17-aastane Kate on tüdruk, kellel on saladus. Ta õde mõrvati. Nüüd elab ta teise nime all ning teises linnas, sest peale õe surma tegi meedia tema perekonna elu põrguks. Peale seda muutub Katherine Kate’iks ja kolib teise linna elama. Et saada natukenegi hingerahu.

Siis kohtab Kate Alice’it. Elavat ning pöörast tüdrukut, kellega saavad nad väga headeks sõpradeks. Kohtub tänu Alice’ile erinevate inimestega ning hakkab ennast tasapisi jälle elavamana tundma. Aga kas Alice on tõesti nii hea sõber kui ta esialgu välja laseb paista või on kogu selle asja taga hoopis midagi muud? Sest alati ei ole Alice soe ja hea, aeg-ajalt lööb välja ka Alice’i teine, õelam pool. See on raamat rasketest valikutest (eriti kui rääkida ööst, mil mõrv juhtus), kaotusest ja püüdest edasi elada, sest maailm EI OLE õiglane.

See oli raamat, mida oli veidi raske lugeda (juba alguses oli teada, et midagi juhtub, midagi halba), aga veel raskem oli seda käest panna. Ja ükskõik mida Alice oma tegevusega saavutada ei tahaks, ta aitab Kate’il ja tema perekonnal leina tõttu takerdunud eluga tasapisi edasi minna. Olgu see tema lunastus.


Liisi

SPIOONI EI TOHI SUUDELDA Ally Carter

„Sa oled käinud väga paljudes erinevates koolides, Macey…“ „Ma ei ütleks, et neis oleks midagigi erinevat.“ Sõnad ei jõudnud veel Macey huulilt lahkuda, kui Solomoni nuga vihinal läbi õhu lendas, napilt mööda tema kohevatest juustest, otse Buckinghami otsaesise suunas. Vaid üks silmapilk. Ühel hetkel rääkis Macey sellest, kuidas kõik koolid olid täpselt ühesugused, järgmisel haaras Patricia Buckingham riiulist raamatu „Sõda ja rahu“ ning tõstis selle kibekähku näo ette. Nuga tungis raksatades nahkkaantesse.
Tükk aega oli kuulda ainult kerget üminat. Pabernuga vibreeris nagu C-nooti otsiv helihark. Siis kallutas ema end üle laua Macey poole. „Nagu sa näed, õpetame meie siin pisut teistsuguseid asju kui ülejäänud koolid.“

Cammie õpib Callagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias. Kõlab nagu täiesti tavaline rikaste snoobide erakool (mida mitte nii juhuslikult arvab kogu mitteteadlik maailm), kuid seda see siiski ei ole. See on kool, kus andekad tüdrukud õpivad spioonideks. See tähendab erakordseid õpetajaid (näiteks professor Smith, kes igal aastal ilmub uue näoga, sest ta on tema enda sõnul kolmel kontinendil tagaotsitav, või matemaatikageeniusest härra Mosckowitz) ja erakordseid õppeaineid (nagu käesoleval aastal algav salaoperatsioonide tund). Ja muidugi palju erakordseid õpilasi, nagu on Cammie, tema parimad sõbrad Dex ja Liz ning uus toakaaslane Macey.

Just salaoppide tund on põhjus, miks Cammie kohtab Joshi. Täiesti tavalist poissi, kes ei tea spioonindusest ja koodimurdmisest mitte midagi. Mida teha? Kuidas käituda? Olukord lahendatakse spioonihakatistele vääriliselt. Ei pea vist ütlema, et nalja saab OI kui palju.

Esimene sõna, mis minu meelest seda raamatut iseloomustab, on LÕBUS. Cammiel on mõnus ja veidi irooniline naljasoon, mis ei jäta kedagi külmaks. Ja tal on väga lahedad sõbrad. Lugege ja saate teada!


Liisi

PS. Tegu on järjeraamatuga, mida inglise keeles juba kuus tükki olemas on. Mina jään küll igatahes järge ootama.

SILMAPIIR Patrick Modiano

Ta arvas, et on vastuse leidnud: kõigele, mida päevast päeva läbi elatakse, vajutavad oleviku ebakindlused oma pitseri. Näiteks kartis Margaret igal tänavanurgal kokku sattuda Boyavaliga, ning Bosmans omakorda hirmutava paariga, kes teda pahatahtlikult ja põlastavalt jälitas – ilma et ta oleks aru saanud, mispärast – ning oleks heameelega tal taskud tühjaks teinud, kui ta siinsamas tänaval surnud oleks, kuul südames. Kuid vaadatuna kaugemalt, aastate tagant, on olevikus läbielatavad kõhklused ja hirmutunded kustunud, nagu ragin, mis takistab kristalse muusika kuulamist raadiost.

Bosmans oli raamatupoe müüa ja algaja kirjanik, kui ta 1960ndatel kohtus Margaretiga. See oli kaua aega tagasi. Nüüd on Bosmans vana mees, keda viimasel ajal on hakanud piinama küsimused – kus on Margaret nüüd? Kas ta on veel elus? Jäänud on vaid mälestused, mida mööda rännata ning ehk naine uuesti üleski otsida.

Aeg ja selle möödumine, unustamine ja meenumine võiksid olla selle raamatu märksõnad. Segunevad olevik ja minevik, põgusalt tuuakse ära ka noore Saksamaal sündinud prantslanna Margareti vaatepunkt ning lugu. Saame lõpuks teada, miks ta kardab meest nimega Boyaval, aga õhku jääb küsimus, miks ta paistab kartvat võime ja elab sellist põgenikuelu (ei, mulle tundub, et asi ei ole ainult Boyavalis). Kõik tegelased on raamatus omamoodi salapärased, isegi põhijutustaja Bosmans ise (ka Margaret, kes ka korra sõna saab). Ja juurtetud (Margaretil puuduvad lähisugulased ning ka Bosmans ei taha tegemist teha teda jälitava paariga). „Neil kummalgi polnud elus mitte mingit tugipunkti. Ei mingit perekonda. Mitte mingit tuge.“ Sellega seoses on ka raamatu õhustik selline … salapärane ja veidi üksik.


Liisi

PS. Patrick Modiano sai tänavu Nobeli kirjanduspreemia.