Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2014 postitused

KAUNIS KURJUS Rebecca James

Kujutis
Ja ma ei usu enam, et on olemas head viisi kaotusega toimetulemiseks. Su õlul on kohutav valu – alaline jube koorem – ning sellest rääkimine ei võta koormust su õlult ega muuda seda kergemaks. Racheli surm oli kõigist mõeldavaist jubedaim. Selle kalgi tõe vastu pole sõnadest abi. Rachel on surnud. Ta on igaveseks läinud ja me ei näe enam iial tema armsat nägu, ei kuule enam iial tema muusikat. Ta on surnud. … Surun nimetissõrme väikesele ümmargusele armile põlve kohal. See on ainus füüsiline märk ööst, mil Rachel tapeti, ainus füüsiline vigastus, mis mulle osaks sai. Tol kohutaval päeval suri Melbourne’is vale tüdruk. Ja kuigi ma ei saa ju tegelikult soovida, et oleksin surnud Racheli asemel – ma ei ole kaugeltki piisavalt julge, et olla märter –, tean suurepäraselt, et suri parem õde. 17-aastane Kate on tüdruk, kellel on saladus. Ta õde mõrvati. Nüüd elab ta teise nime all ning teises linnas, sest peale õe surma tegi meedia tema perekonna elu põrguks. Peale seda muutub Katherin

SPIOONI EI TOHI SUUDELDA Ally Carter

Kujutis
„Sa oled käinud väga paljudes erinevates koolides, Macey…“ „Ma ei ütleks, et neis oleks midagigi erinevat.“ Sõnad ei jõudnud veel Macey huulilt lahkuda, kui Solomoni nuga vihinal läbi õhu lendas, napilt mööda tema kohevatest juustest, otse Buckinghami otsaesise suunas. Vaid üks silmapilk. Ühel hetkel rääkis Macey sellest, kuidas kõik koolid olid täpselt ühesugused, järgmisel haaras Patricia Buckingham riiulist raamatu „Sõda ja rahu“ ning tõstis selle kibekähku näo ette. Nuga tungis raksatades nahkkaantesse. Tükk aega oli kuulda ainult kerget üminat. Pabernuga vibreeris nagu C-nooti otsiv helihark. Siis kallutas ema end üle laua Macey poole. „Nagu sa näed, õpetame meie siin pisut teistsuguseid asju kui ülejäänud koolid.“ Cammie õpib Callagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias. Kõlab nagu täiesti tavaline rikaste snoobide erakool (mida mitte nii juhuslikult arvab kogu mitteteadlik maailm), kuid seda see siiski ei ole. See on kool, kus andekad tüdrukud õpivad spioonideks. See tähen

SILMAPIIR Patrick Modiano

Kujutis
Ta arvas, et on vastuse leidnud: kõigele, mida päevast päeva läbi elatakse, vajutavad oleviku ebakindlused oma pitseri. Näiteks kartis Margaret igal tänavanurgal kokku sattuda Boyavaliga, ning Bosmans omakorda hirmutava paariga, kes teda pahatahtlikult ja põlastavalt jälitas – ilma et ta oleks aru saanud, mispärast – ning oleks heameelega tal taskud tühjaks teinud, kui ta siinsamas tänaval surnud oleks, kuul südames. Kuid vaadatuna kaugemalt, aastate tagant, on olevikus läbielatavad kõhklused ja hirmutunded kustunud, nagu ragin, mis takistab kristalse muusika kuulamist raadiost. Bosmans oli raamatupoe müüa ja algaja kirjanik, kui ta 1960ndatel kohtus Margaretiga. See oli kaua aega tagasi. Nüüd on Bosmans vana mees, keda viimasel ajal on hakanud piinama küsimused – kus on Margaret nüüd? Kas ta on veel elus? Jäänud on vaid mälestused, mida mööda rännata ning ehk naine uuesti üleski otsida. Aeg ja selle möödumine, unustamine ja meenumine võiksid olla selle raamatu märksõnad. Seguneva