kolmapäev, 23. juuli 2014

IME R. J. Palacio

Ma tean, et ma ei ole tavaline kümneaastane laps. Tähendab jah, ma teen tavalisi asju. Söön jäätist. Sõidan rattaga. Mängin palli. Mul on Xbox. Selline värk teeb minust tavalise lapse. Vist. Ja ma tunnen ennast tavalisena. Sisimas. Aga ma tean, et tavalised lapsed ei pane teisi tavalisi lapsi mänguväljakul kisades laiali jooksma. Ma tean, et tavalisi lapsi ei vahita kõikjal kuhu nad lähevad.

Lugu saab alguse sellest, kui Auggie läheb kooli. Mis võiks ju olla täiesti tavaline asi. Kõik käivad koolis. Aga August on tavaline poiss ebatavalises kehas. Just see välimus on asi, mis vajab harjumist. Kogu elu arstide vahet jooksnud ja koduõpetust saanud poiss satub põhikooli viiendasse klassi, kus käib palju lapsi. Ärge saage valesti aru, August ei ole mingi erak, aga tema välimusega poiss (ise kirjeldab ta oma välimust nii: “Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Mis iganes te arvate, tõenäoliselt on asi hullem“) pannakse võõrasse olukorda ning tema välimusega mitte harjunud laste ning täiskasvanute hulka. Teate, mis see kaasa toob? Esialgu kõike seda, mida on oodata – võõristust, isegi teatud määral kiusamist. Aga ka sallimist, sõprust ja ühtehoidmist. Loo moraal – ära hinda raamatut kaane järgi – on siinkohal väga õiges kohas, sest August on tegelikult (tavaline) kuldne poiss, kelle välimusega tuleb lihtsalt harjuda.

Lugu ennast oli üllatavalt lihtne lugeda (arvestades rasket teemat). Ja muidugi põnev ka, sest August ei ole ainuke, kes raamatus sõna saab. Saavad sõna sekka öelda ka teised tegelased: Augusti vanem õde Via (kuidas mõjutab tervet last see, kui vend on haige ning vajab rohkem tähelepanu?), Via sõbranna Miranda (kes on suur Augusti-fänn) ning Augusti (uued) sõbrad Summer ja Jack. Mõelda tasub ka ettekirjutuste peale (ettekirjutused = reeglid väga tähtsate asjade kohta). Ning kokku saabki ühe VÄGA HEA loo, mida peaksid kindlasti lugema KÕIK INIMESED – empaatiat ja üksteisemõistmist ei ole kunagi liiga palju.

Lõpetuseks härra Browne’i (Auggie inglise keele õpetaja) septembrikuu ettekirjutus: KUI SAAD VALIDA SELLE VAHEL, KAS SUL ON ÕIGUS VÕI OLED LAHKE, OLE LAHKE.


Liisi

reede, 11. juuli 2014

KALMISTURAAMAT Neil Gaiman

Kui Silas lahkus kalmistult oma asju ajama, kõndis Bod pajupuu juurde vana kabeli kõrval ja kutsus Caius Pompeiust. Vana roomlane tuli hauast haigutades välja. „Aa. Jah. Elus poiss,“ ühmas ta. „Kuidas elu läheb, poiss?“ Bod vastas: „Väga hästi, härra.“ „Tore. Mul on hea meel seda kuulda.“

Nobody Owens, lühidalt Bod, on poiss nagu iga teine. Ainult et ta ei ole iga teine poiss. Tema koduks on vana surnuaed ning tema vanemateks kummitused (kõlab palju õudsemalt kui see tegelikult on, sest surnud on tegelikult ju ka kunagi elavad olnud). Tema kogu teadlik elu on möödunud surnute hoole all, kes kasvatavad ning õpetavad teda nagu oskavad (lugemist, kadumist, märkamatu olemist, unenägude külastamist – teate küll, neid tavalisi asju). Bod ei tohi surnuaiast lahkuda, sest seal ootab teda mõrvar nimega Jack, kes tappis Bodi ülejäänud pere. Ja ainuke koht, kus Bod on kaitstud, on seesama surnuaed linnakünkal. Samuti on see koht, kus juhtub paljugi põnevat…

Neil Gaiman on loonud oma suurepärase jutuvestmisoskusega veel ühe suurepärase maailma meie oma suure maailma sees. Vana surnuaed, kus elavad surnud (igaüks omamoodi värvikas tegelane), on omaette veider, natuke isoleeritud, aga väga hästi toimiv maailm.

„Kalmisturaamat“ võib kõlada õudsena (nagu ka „Laibast pruut“) ja seda ta veidi ongi. Aga kogu see surnute inimlikkus ning idee, et surnud kaitsevad väikest poissi ohtliku elava maailma eest, on väga haarav… See pöörab asjad vist veidi pea peale? Muidugi on ka surnuaias omad saladused ning ohtlikud kohad (muidu poleks ju põnev), kuid põhimõte on sama: tegeleme oma hirmudega ning surelikkusega. Järeldus – järjekordne Neil Gaimani meistriteos, mida on soovitatav lugeda nii natuke väiksematel kui ka päris suurtel.


Liisi