Nulla dies sine linea*

Indrek Koff "Võimalus jääb: uitmõttepäevik 2018", Härra Tee & proua Kohvi 2019, 144 lk

Natuke vägivaldselt sai teda lugema hakatud. Olin ta raamatukogust kaasa haaranud ning tagastustähtaeg hakkas lähenema. Kena pisike raamat, ei raatsinud lugemata ka jätta.

Esialgu ei haakunud, contralikust rõõmsameelsest toimekusest oli koffiliku melanhoolsevõitu mõtlikkuseni liiga pikk samm. Kulus päris mitu üksildast autosõitu ja jalutuskäiku, enne kui meeleolu õigesse punkti jõudis. Aga kui jõudis, siis edasi oli juba nauditav.

See on autoril tore mõte olnud: kogu aasta iga päev midagi kirjutada, kasvõi lihtsalt "Tühi", kui midagi muud ütelda pole. Talletada möödavilksatavad uitmõtted, nii et tekib justkui visandiplokk, kus hulk põnevaid mõtteid, mida millalgi edasi mõtelda ja tulevikus võib-olla ka uuteks teosteks vormida.

Kui oleks oma raamat, siis lugenuksin teda ilmselt aasta otsa – igal päeval ainult aastataguse sissekande. Raamatukogu raamatuga nii muidugi ei saa.

Tänase päeva mõte on selline:

30. september
Ei tohi heaga harjuda! Võta hea tänumeeles vastu, aga tea, et kord võidakse see sinult koos protsentidega tagasi nõuda. Ei, vale. Tegelikult peaksid ise pakkuma nii tagastamist kui ka protsente. Kui kõik... Ei, "kõik" on nagunii välistatud. Kui suuremal osal oleks sisemine vajadus saadud hea tagasi maksta ja sellele veel protsendidki juurde panna, siis... oleks korras.

Ilus.


Inge

* ladina keeles "Ei päevagi kirjareata"

Sõna ja spordi vennastumine

Contra [Margus Konnula] "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

"Minu ..." sarja teeb huvitavaks see, et seda kirjutavad nii erinevad inimesed. Järjekordset raamatut kätte võttes ei tea kunagi, mida sellelt oodata. Ei teadnud ka "Minu Läti" puhul, kuigi autor on ju tuntud kirjutaja.

Tegelikult üht ootan neilt raamatuilt küll – mitmekesist infot pealkirjas mainitud piirkonna kohta. Kui see aluseks võtta, siis võib väita, et "Minu Läti" ei täitnud mu ootust. Sain aimu Läti kirjandus- ja spordielust, läti keelest, kuid kuidas elab ja mida mõtleb tavaline lätlane, sellest ei tea ma endiselt midagi. Andis tunda, et autor on viibinud Lätis vaid ajuti, mitte elanud seal aastaid järjest.

Aga ma ei nurise, see ongi ju Contra Läti, mitte Läti ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpik. Huvitav oli lugeda ikka, kujunes lihtsalt ootamatult kirjanduslooliseks elamuseks. Ja üllataval kombel oli omamoodi haarav ka rohke spordijutt, ju siis oli hästi kirjutatud.


Inge

Poeetiline vihakõne

August Alle "Pill tuleb pika ilu järele", Eesti Raamat 1970, 32 lk

Mis ma oskan ütelda? Väike, aga väga kuri. Kui elaksime "Harry Potteri"-laadses võluilmas, oleks see raamatuke just seda tüüpi, kes sipleks rahutult riiulis ja laksutaks vihaselt hambaid, nii et lehepuru lendab. Ja kui ta rihmadega kinni köita, näriks need läbi.

Tegu on luulekoguga. Ilmunud sarjas "Poeedilt sõjaveteranile", mis tagakaanel oleva tutvustuse järgi "sisaldab Suure Isamaasõja päevade luulet omaaegses sõnastuses, nii, nagu need värsid jõudsid sõjamehe ette kas tolleaegses "Rahva Hääles", "Punaväelases", "Tasujas", "Sõjasarves", raadios või autori sõjaaegses luulekogus". Ning esileht annab teada: "Suure võidu aastapäevaks – nende aegade mälestuseks, kui nõukogude rindemehe tääk ja kirjaniku sulg olid tihedaimas liidus, et väärata fašistlikud agressorid." Sellised ajad olid. Tegelikult kumab mitmest luuletusest tõelist isamaa-armastust, aga veel enam hirmu, mis paneb otsima kellegi suurema kaitsvat varju. Ses mõttes üsna tänapäine, ainult Liit on teine. Sõnavara ja toon muidugi ka.

Kogu on koostanud Endel Sõgel. See sobitub kenasti kirjarahva mälestuste lugemisest kujunenud Sõgla-pilti, kuid samas tekitab ka soovi seda pilti mitmekesistada. Keegi ei saa ju ometi olla nii üdini ... Sõgel.


Inge

Täitsa lõpp, kui hea!

Toomas Kall "Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud "Kevadet" kirjutaksid: 69 paroodiat", EKSA 2019, 103 lk

Oh milline lust oli seda raamatut lugeda! Kohe kahju oli, kui läbi sai.

Sisaldab täpselt seda, mida pealkiri lubab, kuid ei maksa oodata, et parodeeritavaid kirjanikke oleks 69, neid on kõigest 26. Mis tegelikult polegi ehk kõigest, paljukest seda väga omanäolist stiili ikka on.

Et mõne kirjaniku loomingust on pikal lugejateel aimu saadud, siis oli võimalus võrrelda paroodiateksti originaalloominguga, mis tegi lugemise muidugi eriti nauditavaks. Ja pani uskuma, et ka seni lugemata "autorite" stiil on sama meisterlikult edasi antud.

Üldiselt on vist erinevad suunad enam-vähem esindatud, kui, siis mõni noor käre luuletaja oleks võinud veel olla, aga küll jõuab. Autor loodab eneseküsitluses küll, et ta rohkem "Kevade"-paroodiaid ei kirjuta, aga ma loodan siiski vastupidist.


Inge