laupäev, 14. juuni 2014

RUBIINPUNANE Kerstin Gier

„Tädi Maddy, miks on kõik nii kindlad, et Charlotte’il on ajareisija geen?“
„Sest… kas sa ei oska midagi lihtsamat küsida?“ tädi Maddy oli mu küsimusest üsna hämmeldunud.
„Kas Charlotte’i verd on uuritud? Kas kellelgi teisel ei võiks ka see geen olla?“ mu hingamine rahunes pikkamisi.
„Charlotte on päris kindlasti selle geeni kandja.“ 
„Kas sellepärast, et keegi on selle tema DNAs tuvastanud?“
„Inglike, sa küsid valelt inimeselt (…) Ma võin sulle öelda ainult seda, et Charlotte tuli ilmale juba sajandeid tagasi välja arvestatud ning täpselt temale määratud päeval.“ (…)
„Aga mis siis, kui nad arvestasid valesti?“
Ainult ühe päeva võrra! Nii lihtne see oligi. Meid oli segamini aetud. Mitte Charotte’il ei olnud seda kuradi geeni, vaid hoopis minul. Või meil mõlemal. Või… vajusin pingile istuma.
Vanatädi Maddy raputas pead: „Nad ei arvestanud valesti, inglike. Ma usun, et kui need inimesed üleüldse midagi hästi oskavad, siis on see arvutamine.“
Kes need „inimesed“ üldse on?
„Igaüks võib ju vahel arvutamisega eksida!“ vaidlesin mina. Vanatädi Maddy naeris: „Kardan, et Isaac Newton küll mitte.“

“Rubiinpunane” on raamat (esimene kolmest), mis alustab lugu Gwendolynist, kes on pärinud oma suguvõsas liikuva salapärase ajaränduri geeni. 16-aastase tavalise koolitüdrukuna nõuab see päris palju harjumist, sest kuigi ajarändajaks saab Gwendolyn, arvas kogu perekond, et geeni päris hoopis tema sarmikas täditütar Charlotte (ja kõik Isaac Newtoni matemaatika pärast!). Ja just Charlotte’i on selleks ette valmistatud alates lapseeast. Gwendolynil pole aga aimugi, kuidas selliste asjadega hakkama saada. Kohe asutakse aga asja (ajas rändamise kunsti) kallale ning üsna varsti leiab rahulikku elu armastav Gwendolyn, et ta on ümbritsetud Valvurite salaseltsist, elapseerimisest, saladustest ning mitte just väga usaldavast õhkkonnast.

Märksõnad raamatust – aja ja ruumi järjepidevus, saladused, ajamasina varastamine, sugupuud, sepitsused, kaarna vägi ja hea huumor (kõige parem asi selles raamatus). Vahemärkusena olgu ära toodud, et kogu see ajas tagasi rändamise segadus (kes? millal? kuidas seotud?) ning sellega seotu võivad igaühe segadusse ajada (mitte ainult Charlotte’i) – õnneks on kirjanik teinud kõik, et lugejat aidata ning segadusse jääb vaid see, kes ei süvene. Ja veel (ma ei saa kuidagi märkimata jätta) – Gwendolyni parim sõbranna Lesley on raamatukoguhoidja (uudishimulik, laia silmaringiga, põhjalik ja allikakriitiline) suurepärane näide.

Hea raamat! Ootame kannatamatult järge =)


Liisi

PS. Raamatu järgi on valminud ka saksakeelne film „Rubinrot“ ja raamatukokku on jõudnud ka raamatu teine osa "Safiirsinine".

esmaspäev, 9. juuni 2014

CHARLOTTE TWEED: SEIKLUSED ANNARUUNUSEMAAL Allegra Skye

Charlotte Tweed on 15-aastane orb, kes elab kasuperes, mille eesotsas on kuri kasuema Ann. Ühel päeval kohtub Charlotte veidra mehega, kellel on täpselt sama veider nimi: Tom Thotteldon. Tom (kes osutub võluriks) viib ta oma maailma Bellinsi kooli, kus on palju maagiat ja üliharuldased draakonibeebid, kelle kasvatamine saab õpilaste põhiülesandeks. Charlotte'i jaoks on kõik alguses väga segane ning temale määratud draakonibeebi Althea on üpriski kangekaelne ning ei taha kuidagi sõna kuulata.

Et alustuseks kõik päris ausalt ära rääkida, siis mina arvan, et see on üks väga ebaühtlane raamat. Idee on olemas ning põnev, aga tundub, et autoril oli kiire või ei ole suutnud ta oma mõtteid piisavalt koondada. Raamat mõjub pigem nagu kondikava, millele annaks palju liha külge kasvatada. Aga kahjuks seda ei tehta. Idee on hea – loodud maailm tore, kuid avamata. Asjad juhtuvad, kuid need tekitavad vaid hetkeemotsioone, neid ei peegeldata, nende üle ei juurelda. Äkki ja järsku tekkivad teadmised ning emotsioonid peaksid ju ka kusagilt tulema ning peegeldust nõudma (kuidas ma seda teadsin?), äkiline valgustus ei anna mulle kui lugejale just palju (vähemalt minu meelest). Pika hala lõpetuseks oli raamatut lugedes peaaegu pidev tahtmine karjuda MIKS? KUIDAS? ja mõnikord isegi MILLEKS? (ja mitte hea mõttes). Autor oleks nagu veidi kitsi just tausta jagamisel või teab Charlotte tegelasena rohkem kui autor kirjutajana? Aeg-ajalt tuleb ette ka paremaid hetki ja raamat muutub loetavamaks (sellest ka siis ebaühtlus).

Raamatule ei aita kaasa ka selle iseloomustamine harrypotterlikuna. See tuleb raamatule rohkem kahjuks. Tõsi, tegemist on orvuga, kes satub halva kasuema juurest teise maailma ning omapärasesse kooli (oi kui tore oleks see kool, kui värve juurde lisada!). AGA kui keegi mainib harrypotterlikkust, ootan mina ka vastavat kvaliteeti. Charlotte Tweedi puhul leiame vaid sirgjoonelise loo, mis tekitab sirgjoonelisusele vaatamata palju segadust. Ja tegelastest ma parem ei hakka rääkimagi (vihje – see jääb harrypotterlikkusest valgusaastate kaugusele). Siiski on ka mõned pärlid – näiteks aeg-ajalt võib leida huvitavaid võrdlusi või kõnekäände nagu näiteks „Nüüd olid kõik nende asjad laiali, nagu Kört-Pärtli särk“ või „Charlotte ei taibanud neist ööd ega mütsi“. Tõesti? Kört-Pärtli särk? Ööd ega mütsi? Vägev!


Liisi