KIOSK Anete Melece

Anete Melece "Kiosk", Päike ja Pilv 2020, tlk Contra, ill Anete Melece, 34 lk

Läti illustraatori ja animakunstniku Anete Melece „Kiosk” valmis kõigepealt animafilmina ja alles siis pildiraamatuna. Film on saanud mitmeid kaalukaid rahvusvahelisi auhindu ning pildiraamat on tõlgitud enam kui 10 keelde.

 
See on lugu toredast kiosköörist Olgast, kes iga päev täidab inimeste soove, ulatades neile maiustusi, vett, ajalehti, ajakirju ja mida nad kõike soovivad. Olga krõbistab kioskis maiustusi süüa ja unistab mere äärde reisimisest. Paraku on ta kosunud sedavõrd, et kioskist välja ei mahu, nõnda ta elab, kuni... ühel päeval avastab, et saab koos kioskiga ringi liikuda. Õnnetuseks mässib üks sõbralik kutsu sillal oma jalutusrihma tema jalgade ümber nii, et Olga prantsatab koos kioskiga üle sillapiirde jõkke. Ja ujub. Merre. Nii täitub tema suur unistus. Nüüd müüb ta merekaldal jäätist.

Südamlik absurdihuumoriga lugu, mis on raamatusse jõudnud trükitähtedega, mida on hea lugeda algajal raamatusõbral. Kui raamat läbi, võiks üles otsida filmi, mille järgi raamat tehtud on. Filmi on üsna lõbus vaadata ka täiskasvanul: osa detaile ei ole üldse noorele lugejale mõeldud.
https://www.youtube.com/watch?v=Om0fNxpOxqk

Marlin

PANSION LOSSIS Anšlavs Eglītis

Anšlavs Eglītis "Pansion lossis: mälestuste romaan", Libri Livoniae 2015, tlk Valli Helde, 232 lk

Autorist:
Anšlavs Eglītis (1906–1993) sündis Riias, II Maailmasõja lõpus lahkusid pagulastena Lätist Saksamaale, elasid erinevates pagulaslaagrites ja 1950. aastal asusid elama USA-sse. Raamat ilmus USA-s 1962. aastal.

Mälestusteraamat 1920–1930. aastate Läti elust. Autori isale, luuletaja Viktors Eglītisele kingiti riigi poolt Inciemsi mõis Turaida lähistel. Majas elasid ka eakad mõisateenijad ja tohutu suured rotid. Hoone oli suur, lagunev ja külm, seal sai elada ainult suvel. Autor kirjeldab Gauja jõe kauneid liivakivist kaljuseid kaldaid, mõisa parki, ümbritsevat loodust.

Perekond püüdis lagunevasse lossi elu tuua. Seal kohtusid kunstnikud ja kirjanikud, kes jätsid kustumatu mulje noorele kirjanikule. Anšlavs proovis kätt ka kunstnikuna. Noorukina tegi koos sõbraga sporti, rajades ka spordiväljaku. Mutid ja huvipuudus elanike poolt – nii jäigi väljak kasutamata. Maal elavad ja talutööd tegevad külaelanikud ei saanud aru, milleks sport, kui füüsiline töö hoiab tugevana. Kalastamine oli põhiline ajaviitetegevus.

Pansion lossis sai uueks ideeks. Koos endiste mõisateenijatega värviti üle mõned toad, kuulutus lehte ning oodatigi külalisi. See ettevõtmine ebaõnnestus, ei olnud lõbustusi, maja oli külm ja kõle, igivana kokk ei suutnud õigeaegselt süüagi teha. Lõpuks jõudis kohale ka oodatud noor teenijanna, aga selleks ajaks oli pansion juba suletud.

Kaks korda aastas toimus mõisa pargis pidu kohalikule rahvale. See algas päikeseloojangul ja kestis hommikuni. Esmakordselt elektrivalgel, Brasla elektrijaam oli valmis saanud. Peotuju tõstis salaviin. Kohalikud, palgiparvetajad ja elektriliinide ehitajad pidasid maha korraliku kakluse. Loomulikult tüdruku pärast. Kakluse algataja kadus ise kõigi nelja tuule poole.

Ka põllumajandus ei edenenud, tooteid oli raske müüa ja küüslauguga hapukapsas oli söögiks kõlbmatu. Mõisa remondiks ikkagi raha ei jätkunud. Maja müüdi maha ja osteti väike suvila mere ääres.

Laine

VIIENÄPU Māra Zālīte

Māra Zālīte "Viienäpu", Randvelt Kirjastus 2015, tlk Hannes Korjus, 312 lk

Läti autor sündis 1952. aastal küüditatute perre ning elas esimesed neli eluaastat Siberis. Hiljem, 1950ndate alguses sõitis ta koos perega Lätimaale.

Māra Zālīte alustas kirjanikuteed 1970ndatel aastatel luuletajana. Samuti on ta kirjutanud laulu- ja oratooriumide tekste, draamasid, esseid jm. Autobiograafilise romaani „Viienäpu“ eest pälvis Māra Zālīte 2014. aastal Läti kirjanduse aastapreemia.

See on omamoodi tragikoomiline lugu kohanemisest ja peresuhetest ajal, mil tuli mõelda sootuks argisemate probleemide peale. Romaani tegevuste kirjeldamine toimub enamjaolt läbi viieaastase Laura silmade. Esmalt aus ja tõetruu kirjeldus elust Siberi barakis ja sealsetest elanikest ja ka Laura sündimisest. Kaaselanikke on barakis pea kogu maailmast ning tänu neile õpib tüdruk kiirelt võõrkeeli ja kaardimängu, kuid saab tunda ka erinevaid eluraskusi – nälja- ja külmatunnet. Tagasi Lätimaale naastes kohtub Laura vanavanavanemate Miima ja Taadiga ning seoses pere kohanemisraskustega asub ka nende juurde elama. Laura on terane ja taibukas tüdruk, ent satub tihti ohtlikesse ja naljakatesse sekeldustesse – kukub välikäimla auku, vanasse kaevu, tõrvatünni või maiustab Stalini büstist pärit kipsiga.

Romaani tekst kulgeb üldjoontes ladusalt ja sidusalt, kuid imestama pani see, kuidas on sisse jäänud nii palju kirja- ja trükivigu (nt puhvaika on raamatus vuhvaika, kõõrutama on vaatama jne). Samuti puuduvad joonealused venekeelsete sõnade või väljendite tõlked, mis on välja toodud raamatu lõpus. Sisulise poole pealt tekkis mitmel korral mõte, kas üks viieaastane laps oskaks nii detailselt ja mõtestatult enda ümber toimuvat analüüsida ja sõnadesse panna. Pigem mitte. Üldjoontes on tegemist siiski hea raamatuga neile, kellele autobiograafilised romaanid meeltmööda on.

Marie

ULSIK, KAHE KOORIJUHI TÜTAR Inguna Ula Cepīte

Inguna Ula Cepīte „Ulsik, kahe koorijuhi tütar“, Mina Ise 2022, tlk Contra, 270 lk

Ulsik nihutab poti väikesele valgele potikiviahjule ligemale. Muidu külmub pepu poti külge, ei saa lahti tõmmata, kõnnid terve elu ringi pott selja taga – nii räägib Ulsikule alati memm. Aga nii on see vaid talvel. Kuigi suvelgi on pott jahe – küllap seepärast, et on fajansist. Seda valge fajansi asja Ulsik küll ei tea veel. Aga saab teada.

Ulsik ei ela tegelikult kogu aja memme juures. /---/

Ei, Ulsik elab äärelinnas, metsa ja Bābelīte järve lähedal. Sest seal elavad vanemad. Täitsa tavalises hruštšovkas. Täitsa tavalises kahetoalises korteris. (Lk 9.)

Nii saame tuttavaks Ulsikuga, kelle vanemateks on kaks kuulsat koorijuhti – Ausma Derkēvica (Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht) ja Imants Cepītis (Läti konservatooriumi õppejõud, kunstiteaduste kandidaat ja laulupeo peadirigent). Samuti juhivad ta vanemad kahte maailmas tunnustatud koori – riiklikku akadeemilist koori Latvija ja naiskoori Dzintars.

See tõsiasi ei ole aga Ulsikule just kõige tähtsam. Tõsi, mõnikord peab proovides kaasas käies vaikselt publikut mängima ja vanemad käivad reisidel, kuhu teda kaasa ei võeta, aga see-eest tuuakse välismaalt talle kaasa ihaldatud nätsupakke. Palju aega veedab Ulsik ka memmega, kellega sõidetakse näiteks suvel järve äärde puhkama, ükskord isegi lennukiga Gruusiasse.

Väikese südika ja suhteliselt iseseisva tüdruku uuriva pilgu läbi avaneb 1960ndate Nõukogude Läti elu, kus täiskasvanud on vahel täiesti arusaamatud või ei saa nad ise üldse asjadest aru. Kus suured räägivad asju, mida Ulsik täiskasvanute meelest kuulma ei peaks, aga Ulsik pole ju rumal. Mõnest asjast saab ta ikkagi aru ka. Sest Ulsik oskab hästi maailmaasjade üle arutleda. Omaenda järeldusi teha – ta on uudishimulik ja arukas tüdruk.

Raamatus mainitakse ka palju Lätis tuntud kultuuritegelasi, kellest minule, Läti kultuurieluga mitte kursis olevale inimesele, tuli tuttav ette ainult Ulsiku vanemate sõber Eestist – Gustav Ernesaks.

Ulsiku mõtted, kirjeldused ja raamatu kirjutamisstiil on üks vahva tervik, mis natuke naerutab ja tuletab ka täiskasvanutele meelde, et nad on kord lapsed olnud. Ausalt öeldes võiks seda raamatut vabalt ka lastele lugeda – küllap leiaksid ka nemad sealt palju äratundmisrõõmu.

Liisi