Kogu aja ikka ei jaksa ainult "Minu"-sarja lugeda, vahepeal tahaks midagi tummisemat. Lootsin, et Jannseni Pärnu-päevik seda on, aga ... jah, pettusin paraku. Aastatel 1850–1861, mille see päevik hõlmab ja mil Jannsen kolib koos perega Pärnusse ning hakkab Ülejõel kooliõpetajaks, hiljem ka alevivanemaks, perre sünnib juurde kaks poega, ilmub jutukogumikke ja ka järjepidevale eesti ajakirjandusele aluse pannud Pärnu Postimees – on Jannsen päeviku lehekülgi täitnud põhiliselt võltsvaga halaga, hüüdes Kristust appi oma uhkust ja lihahimu taltsutama. Võltsilt kõlab see seetõttu, et nagu kirjutaja isegi mitu korda tunnistab – usk on vaid peas, mitte südames. Argielu on näpuotsaga ja seegi siis enamasti kurtmine abielu üle. Mõttetu vaimujõu raiskamine vaatas selle päeviku igalt lehelt vastu, kuid jah, eks see paistab nii praeguse aja taustal. Tollal, kui kirikul oli inimeste elus suur roll, kuid kutsumust ei tundnud igaüks, küllap siis olid sisekonfliktid ka sagedasemad.
Saksa keele valdajad saavad "Diariumit" lugeda ka originaalkeeles. Samuti korralikku ees- ja järelsõna.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar