neljapäev, 30. jaanuar 2020

Muinas- ja muidu jutu meisterlik põimumine

Jaanus Vaiksoo "Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist", Ärkel 2018, ill Katrin Kaev, 46 lk

Kingid lastekirjandusele pilgu, võtab südame. Ei teagi, kas olen nüüd südametu või on süda hoopis täis...

See raamat sobib suurepäraselt ettelugemiseks. Ilmselt eelkõige lasteaia- ja võibolla ka väga värsketele koolilastele. Samavanustele siis, nagu on õde-venda Mirjam ja Mikk: 5–7-aastastele.

Kohtumised on tõesti kummalised, põnevad ja vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele ka naljakad. Mulle meeldis eriti, kuidas lood on põimitud muinasjuttude ja kirjandusklassikaga, ja ega lõpuks täit selgust saanudki, kust see reaalsuse piir täpselt läks, kuid see oligi tore – ergutab lugejaid-kuulajaid mõtlema ja omavahel arutlema.


Inge

kolmapäev, 29. jaanuar 2020

"Pärnu maanteel, korter kuus, elab onu Heino Kruus..."

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino eksis ära", Koolibri 2007, ill Kadri Ilves, 48 lk

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", Tallinna Keskraamatukogu 2010, ill Kertu Sillaste, 72 lk

Kaks armast luulekogu sümpaatsest tegelasest, kes vaatleb loodust, kuulab vaikust, lustib, lips ees, õhtul pimedas laste mänguväljakul, ootab päkapikult sussi sisse kommi, loeb palju, peseb pesu, peab tigudega pidu (see kes-tab tä-na-se-ni) ja mis kõik veel. Onu Heinost siis. Esialgu on ta veidi üksik, aga õnneks saab kuramaažist tädi Kaiega asja ja koos luuakse imekena pere, kus kasvab ka pojake Rein. Kuidas lapsed selle vastu võtavad, ei oska ütelda, pole proovinud, aga mina nautisin täiega.

Heino-luuletused voogavad mõnusalt. Kui mõnikord hakkab luules see voogamine domineerima, nii et kipub juba sisu varjutama, siis siin ei läinud mõte uitama, vaid püsis kenasti teksti juures. Tegelikult lugesin neid ka aastaid tagasi, aga erilist elamust tollal ei saanud. Nüüd puksusin bussis omaette, küllap üsna onuheinolikult, naerda. Eks iga raamatuni peab kasvama.

 Hea, et "Tujurikkuja" onu Heinole on vastukaaluks ka see tore onu Heino, kuigi tänapäeva lastele oleks vast lähedasem mõni kaasaegsem nimi. Uuel põlvkonnal on vist juba onu Kevinid ja onu Trevorid... Kui ei ole välismaa onud.

Stiilinäiteks lugu sellest, kuidas ilves ajas onu Heino küttepuude varumise nurja:

ONU HEINO JÕULUKINK

Onu Heino rühkis metsa, kaasas saag ja kirves.
Tahtis teha küttepuid –, kuid vastu juhtus ilves.

Mehel läksid jalad nõrgaks, otsaette higitilk,
tundis, kuidas teda puuris metsakassi luurav pilk.

Heino kohmas aralt: "Tere... Mul ei olnud plaanis muud,
tahtsin ainult koju viia ühte väikest jõulupuud."

Ilves muigas: "Veider vana. Kährikuga paras paar.
Jõulud juba ammu möödas. Praegu on ju veebruar."

"Ah, et möödas. Vaat, kus lugu!" onu Heino imestas.
"Mina küll ei saanud pakki," ütles mees ja minestas...

Onu Heino ärkas voodis, hõõrus kahe käega silmi.
Nägi nurgas jõulukuuske – on see unes või on ilmsi?

Keegi istus kuuse kõrval, see ei olnud naabri Liisu.
Rahulikult limpsis vurre juba tuttav metsakiisu:

"Tassisin su seljas koju, hakkas miskipärast kahju.
Maja oli külm ja kõle. Panin kütte pliidi, ahju.

Vaatasin, et oled justkui veidi õnnetu ja üksi,
sellepärast jõulukingiks tõin sul jänkunahast mütsi."

Nüüd on onu Heinol sõber – päris pesuehtne ilves,
ehkki veidi karmi moega: silmad kissis, nägu pilves.


Inge

teisipäev, 28. jaanuar 2020

Paeluv kingamüsteerium

Jaanus Vaiksoo "King nr 39", Ärkel 2019, ill Katrin Kaev, 184 lk

Lasteraamat, aga põnev ka vanainimesel lugeda. Isegi nii, et oli üsna raske jääda oma esialgse kavatsuse juurde hoida seda vaid bussilektüüriks. Ei saa ju rahu, kui üks klanitud mees ostab iga päev kingapoest paari kalleid kingi! Mis värk on?!

Õhustikult soe ja helge, heas mõttes vanaaegne – nagu üks kena lasteraamat olla võikski. Nagu muuseas juhatatakse kätte teeotsad, kust võiks alguse saada suguvõsauurimise või kettagolfi- või muusikahuvi. Head tegelased on kohe eriti head ja pahadki on rohkem sellised lollikesed, kellest pigem hakkab kahju. Ainult lõpp oli minu jaoks ... kuidagi kummaline. Ei saa ütelda, et vajus ära, aga oli justkui teisest ooperist. Samas tuttavlik, meenutades niiviisi mõnd Vaiksoo luuletust, kus samuti lõpurida ei haaku ülejäänu riimi või rütmiga (näiteks väga ilus "Põhjatuulemaal").

Igatahes soovitan seda raamatut lugeda. Raamatukogus või -poes peaks tema kaaned hästi silma jääma, nii krellist rohelisest on võimatu mööda vaadata.


Inge

esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Ood Vilsandi saarele

Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus. (Esimene kevad)", EKSA 2019, 252 lk

Ilus ja turvaline lugemine. Vaid üks pealkiri tegi veidi ärevaks ja Külaline kruvis pinget, muidu oli ühtlane rahulik kulgemine. Ideaalne uneraamat, vaigistab peas valitseva möllu.

Vilsandist on sõnadega maalitud kaunis pilt, aga mitte liiga. Pole ju vaja, et ilmakärast väsinud inimesed hordidena sinna kippuma hakkaksid. Suvel on seal rahvast niigi palju, olgu siis vähemalt talvelgi rahu. Sest eks vist rahu ja üksindus olegi need, mida autor sinna otsima on läinud, ja neid mõlemat paistab seal olevat lõpmatult. Vähemalt talvel, aga talve ta ju pikisilmi ootabki. (Paraku juba teist aastat tulutult. Mida pole, seda pole.) Mõnikord tuli lugedes küll mõte, kas sellest üksindusest ei saa viimaks viljatu üksildus. Kuidagi nukrat lõplikkust oli selles Lõpmatuses, aga võib ka olla, et see oli mu enese tuju. Ega inimesed loe ju kirjaniku mõtteid, ikka endi omi.

Kui Õnnepalu kirjutas pildistamisest, soovisin väga neid pilte näha, ja ... täitsa olemas – "Vilsandi aeg"! Suurepärane täiendus sellele ilusale raamatule.


Inge

teisipäev, 14. jaanuar 2020

Väliseestlusest nii- ja naapidi

Tõnu Õnnepalu "Aaker. (Muskoka, Ontario, CA)", EKSA 2019, 389 lk

Reportaaž suvelõpu Kanadast, Muskoka metsadest, kuhu autor oli legendaarses Metsaülikoolis osalemise järel unelema jäänud. Väliseestlaste armust, keda ta armutult analüüsima asus.

Ei saa enam ütelda, et kui oled lugenud Õnnepalu üht raamatut, oled lugenud neid kõiki. "Aakris" on midagi teisiti. Mingi uus toon. Aeg-ajalt on tavaline Õnnepalu, uinutab juba valvsuse, ja siis kõmaki! lajatab sõnaga, mida tema raamatuisse üldse kujutleda ei oska. Esimest korda oli ka põnevust, mitte küll selle tavalises, harjunud mõttes, aga just selle väliseestluse lahkamise pärast. Ja see hollywoodlik ime, mida autor koges oma viimasel Muskoka-päeval, pani mind esimest (jah, alles!) korda mõtlema, et ehk on ka tema raamatud nagu tavaline ilukirjandus ikka – väljamõeldud sündmustiku ja tegelastega. Sugestiivne mina-vorm on sisendanud siiani, et Õnnepalu raamatud ongi täht-tähelt tema elu.

Üldiselt, mõtles ta seal seitsme maa ja mere taga mida mõtles ja otsis mida otsis, leidis ta ikka ainult iseenda. Ei päästa enese eest ükski kaugus – ei geograafiline ega ajaline.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lõpetades on alati natuke kahju, et need läbi saavad, ja raske hakata lugema kedagi teist. Õnneks on seekord "Lõpmatus" ootamas.


Inge

laupäev, 11. jaanuar 2020

Mitte ainult koristamisfriikidele

Marie Kondo "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi", Tänapäev 2015, ingl k tlk Krista Eek, 214 lk

Autor tutvustab enda leiutatud korrastusmeetodit, mida ta on aastaid lihvinud ning mille ta on oma hüüdnime järgi nimetanud KonMari meetodiks. Et ta kirjeldab sealjuures veidi ka oma elu, kust kumab tõeline korrastamiskirg, siis tundub usaldusväärne: inimene teab, millest räägib. See ei hõlma puhastusalaseid nõuandeid, millist tolmulappi ja küürimisvahendit kasutada, vaid õpetab, kuidas puhastada oma kodu (ja sedakaudu ka mõttemaailm) ülearusest kolast – alatiseks. Karm protsess isegi neile, kes ei ole suured klammerdujad. Aga õnneks vabatahtlik. Inspireeriv igatahes. Väga. Ainult et äraviskamisse võiks suhtuda loomingulisemalt (Humana riidekonteinerid, taaskasutuskeskused, Sõbralt Sõbrale poed, raamatukogud, muuseumid jne), mitte loopida kõik prügikasti.


Inge