Tegelikult võiks siin olla ka mis tahes muu Beatoni raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga surm. Kõigis neis tegutsetakse Põhja-Šotimaal, enamasti maalilises Lochdubh' külakeses, peategelaseks konstaabel Hamish Macbeth. Süžeegi sarnane: mitukümmend lehekülge tulevasest ohvrist võimalikult ebameeldiva pildi maalimist, et kellelgi temast kahju ei hakkaks, ja siis mõrv jne. Tavaline keskpärane kriminull, n-ö kirjanduslik kiirtoit, kuid nauditavaks teeb selle eriline õhustik. Ja küllap ka korduvad tegelased-paigad (seriaaliefekt: tahad ju ikka teada, kuidas tuttavatel läheb). Kenam oleks see õhustik muidugi ilma mõrvata, aga sellist raamatut pole paraku õnnestunud leida. Tänapäevaste põnevikega võrreldes on Beatoni teosed siiski üsna leebed ja vaoshoitud. Vahet Ameerika krimikirjandusega iseloomustab hästi lõik siinsest raamatust, lk 42–43:
Ta luges Ameerika kriminulli karmist politseinikust. Selles klohmis politseinik inimestelt tunnistusi välja, mis ärritas Hamishit, kui ta mõtles pahameelele ja lõputule bürokraatlikule asjaajamisele, mis talle osaks saaks, kui tema midagi taolist üritaks teha. Lugu lõppes rahuldavalt, politseinik põletas kaabakad kaubalaos tuhaks ja sai raekoja treppidel hõiskava rahvahulga ees linnapealt vapruse eest medali. Kui see tõele vastab, on Ameerika imepärane maa, mõtles Hamish virilalt. Ta kujutles, mis temaga juhtuks, kui ta midagi sellist teeks. Ta tiritaks ülemuste ette, kes tahaksid ennekõike teada, miks ta kaabakad üksi ette võttis ega kutsunud abijõude ja miks ta kolm politseiautot lömmi sõitis. Siis öeldaks talle, et kui ta on kolmes eksemplaris kõik kirja pannud, hakkavad teda küsitlema laohoone omanikud ja kindlustuskompanii, et ta selgitaks, miks ta põletas maha miljardite dollarite väärtuses kaupu.
Hamishi lugusid on kümne aasta jooksul eesti keelde tõlgitud üksjagu, kuid aeg-ajalt huupi. Originaalide kronoloogiat näeb autori kodulehel. Igas raamatus on küll ise lugu, nii et võib ka läbisegi lugeda, kuid mingid liinid jooksevad siiski loost loosse. Naised ja koduloomad võivad hakata segadusse ajama.
Siingi võiks olla mis tahes muu raamat, mille pealkirja algus on Agatha Raisin ja ... Teine Beatoni kriminullide sari, selles lahendab kuritegusid – sageli umbropsu, juhuslikult – suhtekorraldustöölt varakult pensioneerunud ja Londonist hubasesse Kesk-Inglismaa külla kolinud proua Raisin. Humoorikas kuju, kellega alailma midagi juhtub (enamasti seetõttu, et ta armub kole kergesti).
Lood on taas iseseisvad, kuid jällegi on ka raamatust raamatusse kulgevaid liine (siin siis eelkõige segased meessuhted). Näib, et erinevalt Hamishi lugudest on need eesti keelde tõlgitud õiges järjekorras:
"AR ja surmapirukas" 2011
"AR ja nurjatu loomaarst" 2011
"AR ja pottilöödud aednik" 2012
"AR ja Dembley matkajad" 2012
"AR ja mõrtsukalik abielu" 2013
"AR ja kohutav turist" 2013
"AR ja surmaläte" 2014
"AR ja Eveshami imetegija" 2014
"AR ja Wyckhaddeni nõid" 2015
"AR ja Fryfami haldjad" 2015
"AR ja põrgulik armastus" 2016
"AR ja päev, mil tulid tulvaveed" 2016
"AR ja alp abiõpetaja" 2017
"AR ja kummituste maja" 2017
"AR ja surmatants" 2018
"AR ja täiuslik eeskuju" 2018
"AR ja armastus, valed ning alkohol" 2019
Järgmine ilmub ilmselt detsembris, sest autori kodulehelt on näha, et tulemas on jõululugu.
Põhjus, miks ma neist raamatuist kirjutan, on see, et kui end liigutada ei viitsi, aga oleks vaja n-ö pea korraks tühjaks saada, siis sellised suhteliselt õdusa õhustikuga kriminullid aitavad suurepäraselt. Liiale ei maksa muidugi minna, kui poeskäigul loete juba sõna pritsukas asemel mõrtsukas, nagu minuga juhtus, siis tasub järele jätta.
Inge
