STALINI MURTUD NINA Eugene Yelchin

Kallis seltsimees Stalin

Ma tahaksin Teid isiklikult tänada oma rõõmsa lapsepõlve eest. Olen õnnelik, et saan elada Nõukogude Liidus, maailma kõige demokraatlikumas ja edumeelsemas riigis. Ma olen lugenud, kui raske on laste elu kapitalistlikes riikides, ja ma tunnen kaasa kõikidele neile, kes ei ela NSV Liidus. Nemad ei näe kunagi oma unistuste täitumist …

Saša on poiss, kes tahab üle kõige pioneeriks saada. Sest stalinlikul Venemaal ei ole lapsel suuremat uhkust kui kanda punast rätti ning aidata üles ehitada kommunismi. Saša suureks eeskujuks on tema isa, kes on kangelane ja keda Stalin ise on kutsunud „raudseks luuaks, mis pühib kahjurid meie hulgast“. Sestap arvabki Saša, et kui tema isa ööl enne Saša ihaldatud pioneeriks võtmist ära viiakse, on tegu suure eksitusega. Sest tema isa on ju kommunistlik kangelane! Järgnevad segased sündmused, mille käigus avastab Saša Nõukogudemaa kohta nii mõndagi vastuolulist.

„Stalini murtud nina“ on üks lasteraamat, mis käsitleb VÄGA tõsiseid teemasid ning pakub päris palju kõne- ja mõtteainet. Kajastuvad stalinismiaegne paranoia, hirm ja ükskõiksus. Raamatu lõpus on ära toodud ka seletused näiteks selle kohta, kes olid pioneerid ja informaatorid või mis on Kreml. Lisaks on võimalik rohkem teada saada autori kohta, kes kirjeldab „Stalini murtud nina“ kui teataval määral autobiograafilist raamatut („Lapsena ma ei teadnud, et meie reaalsus on rusuv, sest ma ei tundnud mingit teistsugust elu. Kommunistist isa tõttu uskusin ma kommunistlikesse ideaalidesse“). Ka elas autor lapsepõlves samasuguses ühiskorteris nagu Sašagi.

Kokkuvõttes on see raamat minu jaoks nagu stalinismiaegse elu kokkusurutud ja tihendatud versioon, mida on kohati raske, aga põnev lugeda.

Mida on lastekirjanduse uurija Jaanika Palm "Stalini murtud ninast" kirjutanud, saab teada siit.


Liisi

MINA ENNE SIND Jojo Moyes

Louisa Clark on Inglismaa väikelinnas elav 26-aastane naine, kes kaotab töö. Töö on samas asi, mida on talle hädasti vaja, sest ilma tema toeta ei saa tema küllaltki suur pere enam hakkama. Niisiis saab ta tööd Willi juures, kes on aheldatud ratastooli ning ei saa oma käsigi korralikult kasutada. Ja nii see siis algab. Lou hoolitseb Willi eest nii hästi kui oskab ja Will (kes on oma elu enne õnnetust täiel rinnal elanud) hakkab Louisale (kes pole kunagi oma sünnilinnast kaugemale saanud) näitama, et elus on palju rohkemat kui suvised turistidehordid ja vanematemaja. Kummalisel kombel juhtub nii, et mees, kes kavatseb surra, võtab endale ülesandeks näidata oma ekstsentrilisele hooldajale – elu tuleb elada nii, et pärast oleks, millest rääkida. Lõppude lõpuks antakse sulle elusid elamiseks ju ainult üks.

Vastupidiselt kõigele, mida selle raamatu kohta võite kuulnud olla, ei ole see raamat mõeldud pisarate kiskumiseks (ega ole ka armastusromaan). Kui mina selle raamatu lõpetasin, siis nututuju ei olnud. Pigem pani mõtlema (alati hea raamatu tunnus). See on raamat rasketest valikutest ja elust. Mis saaks, kui sinust saaks igapäevast abi vajav invaliid, kes ei saa iseseisvalt isegi söömisega hakkama? Kas tahaksid edasi elada?

Ja samas ... on see raamat elu ELAMISEST.

Omaette väärtuseks on raamatu tegelased. Minule avaldasid nad muljet ja jäävad veel pikaks ajaks meelde oma värvikuse ja huumorimeelega.


Liisi

PS. Head raamatu ja roosi päeva!

MISS PEREGRINE'I KODU EBAHARILIKELE LASTELE Ransom Riggs

16-aastase Jacobi vanaisa on mees, kes on elus näinud nii mõndagi. Lapsena sakslaste eest põgenema pidanud ja ka sõjas osalenud juudi rahvusest mees räägib Jacobile igasuguseid lugusid koletistest ning ka imelisest lastekodust – varjupaigast, kuhu kutsuti kokku erinevate võimetega lapsi. Jutte ilmestavad ka erinevad fotod tema lastekodusõpradest. Väikse poisina usutud jutud tunduvad suuremaks saades poisile aga lihtsad laste muinaslood. Kuni tema vanaisa mõrvatakse sellesama muinasjutu-koletise poolt.

Tekib palju küsimusi, mis nõuavad Jacobi jaoks vastust – seega suundub ta Walesis asuvale saarele, kus lastekodu kunagi asus (või loodetavasti asub ikka veel?), et leida vastuseid erinevatele küsimustele, näiteks kas vanaisa oli kõrge fantaasialennuga ja veidi hull või on kõik see ka tegelikult olemas? Kes oli see koletis? Ja kas tõesti omavad Peregrine'i ebaharilikele lastele mõeldud kodus lapsed erinevaid üleloomulikke võimeid?

Lisaks kaasahaaravale loole on raamatus loo OSAKS ka erinevad huvitavad vanad fotod (näitena sobib ka raamatu kaanefoto – vaadake seda tähelepanelikult!), mis tekitavad tunde, justkui ei olekski tegemist väljamõeldise, vaid teatavat laadi päeviku või asitõendeid koondava kogumikuga.

Kaebuse, et lugu jääb veidi pooleli, lahendab väike otsing Google’is, mis kinnitab, et järg on inglise keeles juba selle aasta alguses ilmunud.


Liisi

PS. Tim Burton teeb raamatule ka juba filmi, mille treilerit võib näha siit.