kolmapäev, 12. märts 2014

VABANEMINE Janika Vaht

Raamat räägib 17-aastasest Maist, kes tunneb ennast üksikuna, sest tema vanematel on mõlemal uued elud. Loo alguses kohtub ta poisiga, kes kavatseb sillalt alla hüpata, kuid Mai veenab ta ümber. Ning kui poisist, kelle nimi on Sander, saab järgmisel aastal tema klassivend, kes Mais üsna ühemõttelisi ja samas nii vastuolulisi tundeid tekitab, siis saabki kokku ühe Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva kirjastuse noorsooromaanikonkursil äramärgitud loo.

Minul on selle raamatu kohta öelda niipalju, et see on raamat täiskasvanuks saamisest (milles iseenesest ei ole midagi uut), ja nagu pealkirigi vihjab, siis minevikust lahti saamisest (ehk Vabanemisest). Ja uskuge, nii Mail kui ka Sandril on mõlemal minevik, millest vabaneda. Nagu Mai elutargalt ütleb: keegi ei käsi unustada, aga eluga peab edasi liikuma. Vähemalt minu jaoks paistab see raamat lõpuks välja jõudvat just selle ideeni.

Samas pean mainima, et kohati jäid tegelaste motiivid ja reaktsioonid mulle mõistmatuks, sest minu jaoks jäi seletusi napiks. Aga huvitavaid teemasid jagus ning mõtlemisainet andis ka. Nii et tasus (ja tasub) lugeda küll.


Liisi

reede, 7. märts 2014

MEDALJON Ene Sepp

Kui keegi sel hetkel tüdrukute WC-s viibinuks, oleks ta kuulnud ukse lahtiminekut ja tagasihoitud nuuksatust. Nii algab romaan ,,Medaljon”, mille kirjutas 17-aastane Ene Sepp, saavutades selle romaaniga 2008. aastal III koha noorsooromaanide võistlusel.

15-aastane Heidi Laas elab hästi toimivas maailmas, hetkeni mil tema poiss Reimo ta maha jätab. Tüdruk langeb masendusse ja läheb üksi silla alla jooma. Heidi ei mõtlegi sellele, et alkohol ei tee muret ja masendust olematuks, see võib seda süvendada. Aga tänu sellele halvale ideele, minna oma muresid alkoholipudelisse uputama, leiab Heidi hoopis oma uue armastuse Tanel Bismarcki.

Tanel, kes elab luksuslikku elu, puudust tundmata rahast ja uhkest kodust, pakub talle selleks ööks peavarju oma onnis, kus pole keegi peale Taneli ja tema surnud venna käinud. See onn on Taneli jaoks pelgupaik kõigi murede ja inimeste eest. Onn omab Taneli jaoks suuremat tähendust kui tema kodu, seal saab ta teha seda, mida ihaldab, ja keegi ei saa teda segada. Suhe Heidi ja Taneli vahel muutub vägagi tõsiseks. Taneliga koos olles Heidi sõbrad muutuvad ja ka tema parim sõber Diana kolib Itaaliasse. See aga Heidi emale ei meeldi ja ta paneb tüdruku koduaresti, mida tüdruk ei kavatsegi täita. Heidi ei mõtle enam sellele, kui tähtis on kodu, ja et selle kaotades seda enam tagasi ei saa. Heidi, olles puberteedieas tüdruk, kes langetab otsused kiirelt ja läbimõtlemata, ei hinda enda vanemaid ja kodu enam niimoodi, nagu oli see enne Tanelit.

Heidi ja ema vahelised suhted aina kaugenevad. Ta ei mõista seda, et vanemad tahavad talle ainult head ja ei keela teda ainult kiusu pärast. Heidi sellest aga ei hooli, käib iga päevaga rohkem pidudel ja naudib koos Taneliga tema jaoks ideaalset elu. Lõpuks suudab Heidi oma emaga nii tõsiselt tülli minna, et läheb terveks vaheajaks Taneli juurde ja ei ütle kellelegi, kus ta on.Vaheajal toimub hulga pidusid, mis lõppevad Heidile mälulünkadega. Vaheaja lõppedes peab Heidi aga koju tagasi minema. Heidi ja ema üritavad küll asju selgeks rääkida, aga ema solvavad märkused Taneli kohta rikuvad kõik ära.

Peale vaheaega hakkab Heidi tihti ära minestama, arvates, et tegemist on toidumürgitusega. Aga peale järjekordset minestamist tänaval kutsutakse Heidile kiirabi ja vereproovi tulemused näitavad, et Heidi on rase. Peale ehmatavat uudist noortele otsustavad nad lapse alles jätta ja ta üles kasvatada. Teatades uudist Heidi vanematele, ütleb Heidi ema, et ei tunnista teda enam enda tütrena ja Heidi peab kodust lahkuma. Sellega lõppevad Heidi suhted oma emaga. Muidugi nad mõlemad sooviksid koos olla nagu ema ja tütar, aga Heidi ei lase ennast enam alandada ja ei tee ise ka selleks midagi, et emaga suhteid parandada, ja jätab asjad sinnapaika.

Taneli vanemad aga väga rõõmustasid noorte uudise peale, kuna Bismarckide suguvõsa vajab juurdekasvu. Heidi ootas Taneli vanematelt teistsugust reaktsiooni, aga sellele on ka oma põhjus. Kunagi ammu olid Taneli vanaisa ja tema elu armastus lahutatud ja nad ei saanud enam kunagi kokku. Vanaisa ja mustlanna suhtest jäi alles ainult üks imeline medaljon, mille Tanel kinkis Heidile sünnipäevaks. See suhe tõi suguvõssa hirmsa needuse, mille tagajärjel olid juba Taneli õde ja vend surma saanud.Muidugi oli see ainult oletus, aga nüüd oleks pidanud lähenema ka Taneli kord. Muidugi kõik lootsid, et seda ei juhtu. Heidit hoiti nagu printsessi herneteral, tema eest hoolitsesid teenijad ja ise ta ei pidanud midagi tegema, aga loomulikult see Heidile ei meeldinud, ta polnud sellise luksusega harjunud ja tal oli ebamugav. Aga Bismarckide perekonnale oli ülimalt tähtis, et keegi jätkaks nende sugupuud.

Aga 27.12.2007 sai Heidi saatusliku uksekoputuse, millega teatati, et Tanel Bismarck suri liiklusõnnetuses, kus talle sõitis otsa auto, mida juhtis Reimo, kellel tuvastati 2,4-promilline alkoholijoove. See hetk purustas Heidi südame, ta maailm purunes hetkega kildudeks. Tanel ja Heidi olid planeerinud õnnelikku tulevikku koos oma peagi sündiva lapsega, aga selle hetkega muutus see minevikuks, Heidi pidi alustama uut elu ilma Tanelita.

Aga Heidi ja Taneli õnnelikust armastusest sündis terve tüdruk, kelle nimeks sai Taneli surnud õe järgi Lisbet. Kümme aastat pärast Taneli surma oli Heidi abielus Martiniga, neil on 2-aastane poeg Mark. Aga Tanel jääb igaveseks Heidi südamesse, seda teavad kõik.

Raamat on üllatavalt põnev, nii et raske oli seda lugemise käigus käest panna. See raamat ei ole ainult mõeldud noortele, seda peaksid kõik lugema, sest raamatus on sisu, mis köidab lugejat just ennast selle tegevuse keskele. Muidugi oli kurb ja ootamatu lõpp, aga alati ei saa kõik asjad hästi lõppeda. Paljud noored peaksid võtma selle raamatu endale eeskujuks, et nemad teelt ei eksiks liigse alkoholi või mõnuainete tarbimisega. Soovitan kõigil lugeda, see on seda väärt!


Arvamuse kirjutas Kairi

MILITARISTI PÄEVIK 2. LENNUVÄE LOOD

Killuke Militaristi päeviku toimikust nr 2:

Prapor käsutab õppustel rühma:
"Kaevake seni siin, kuni ma lähen ja uurin välja, kus on vaja kaevata."

(Tõlkija Lemet, loo number 173)


Liisi

esmaspäev, 3. märts 2014

VEINIRÖÖV Peter Mayle

„Veinirööv“ räägib, nagu pealkirjastki välja lugeda võib, veini röövimisest. Ehk kriminaalne lugu on järgmine: Rikkalt meelelahutusadvokaadilt varastatakse tema veinikeldrist paari miljoni dollari eest veine ning nüüd on kindlustusel vaja asja uurida (sest kuidagi ei tahaks välja maksta peaaegu kolme miljonit dollarit). Lugu on sirgjooneline ja sujuv, meenutades kohati isegi Pariisi ja Marseille reisijuhti, suunitlusega toidu- ja veinigurmaanidele. Seega on tegemist krimiromaaniga, kus püssid ei paugu ja asju lahendatakse rohkem aju kui jõu abil (loe: ka väikese pettusega). Ja muidugi on õhtusöögikirjeldused klass omaette (ilma naljata).

Raamat sobiks inimestele, kellele meeldib sujuv, äkiliste pööreteta ning härrasmehelik kriminaalkirjandus, millele annavad lisaväärtuse tõeliselt head kirjeldused (lisaks toidule ja veinile ka Prantsusmaa kohta). Minusuguse fantaasia- ja ulmefännile oli selline raamat siiski veidi igavavõitu.

Liisi